Hommik oli udu hõlma mähkunud. Jõgi aurutas, ja Joe kiikus tavapäraselt paadis, kuulates tilkade rütmilist koputust kere vastu. Kalapüük lubas tulla rahulik — kuni vesi äkki prahvatades kerkis. Sügavusest tõusis krokodill. Hiiglaslik, iidne, silmis mitte viha, vaid mure peegeldumas.

Kogenud kalamees mõistis kohe: selline käitumine ei olnud juhus. Krokodill ei rünnanud, ei kähisenud. Tundus, nagu ta kutsuks. Ja teadmata miks otsustas Joe selle kummalise giidi järel minna.

Salapärane kaaslane

Olend liikus rahulikult, kadudes vahel muda alla ja ilmudes jälle ees, nagu kontrolliks, kas inimene on ka kaasas. Joe sõudis tema järel aina sügavamale mangroovikanalitesse, kus õhk oli paks nagu suits ja puude oksad kriipisid paati, justkui hoiatusena: „Pööra tagasi.“

Pool tundi hiljem jõudsid nad väikese lahesopini, peidetud silma alt. Seal, langenud okste ja purunenud telkide vahel, paistsid laagri jäänused. Liival vedeles märg, kuid säilinud päevik. Joe avas selle ja luges viimased read hämmastusega:
„Kui ma eksin, kasutavad krokodillid meid kilbina… aga kes kasutab neid?“

Signaal metsast

Charlie — nii Joe mõttes oma ebatavalist kaaslast kutsus — tõstis äkki pea ja sihis konna-tüüpi sõrmedega soo poole. Kalamees mõistis: teekond polnud veel lõppenud. Läbi porise muda tungides jõudis ta vanale roostelagedusele. Seal, seotud ja kurnatuna, lebamas, oli naine. Tema nägu oli mustusest kaetud, kuid jope märgi järgi taipas Joe: see oli dr Harris, bioloog, kadunud mitu nädalat tagasi.

Joe vabastas ta kiiresti. Naine hingeldas, aga suutis sosistada:
— Nad… peidavad salakaubandust… krokodillide sees… naha all…

Sõnad lõid hinge. Kõik sai selgeks: salaküttide võrgustik oli muutnud metsloomad elavateks konteineriteks, vigastades neid raha nimel.

Varitsus vee all

Oksad krõmpsusid — inimesed naasesid. Joe ja dr Harris ei jõudnud peitu pugeda. Kuid enne, kui kurjategijad neid märkasid, muutus vesi elavaks. Soo pinnalt tõusid kümned krokodillid. Eesotsas — Charlie. Üks ründas lähimat salakütti, paat pööras ümber, teised põgenesid hämmingus.

Kalamees ja teadlane kasutasid kaost, jõudsid paati ja teatasid juhtunust politseile.

Jõe valvur

Uurimine kinnitas peagi hirmutavat: terve salaküttide võrgustik kasutas loomi keelatud ainete transportimiseks. Nad arreteeriti, ja dr Harris naasis tööle, pühendades elu nende päästmisele, kes ei oska end kaitsta.

Sellest ajast näeb Joe sageli tuttavat siluetti vees. Krokodill kerkib aeglaselt udust välja, kontrollides, kas kõik on korras. Ta ei ole enam pelgalt kiskja. Ta on saanud jõe valvuriks — meeldetuletuseks, et ka kõige metsikum süda on võimeline truudusele ja päästmisele.

Nüüd, kui kohalikud kalamehed näevad krokodilli erilise märgiga näo peal, ei karda nad. Nad ütlevad: „See on Charlie. Ta ei otsi saaki. Ta otsib neid, kes oskavad jõe häält kuulata.“