Vanemate kaotus autoõnnetuses 2005. aastal jättis mind nii füüsiliselt murtuks kui ka sügavasse leina. Pärast tädi ja onu juurde elama kolimist otsisin lohutust toidust, võtsin kiiresti kaalus juurde ja hakkasin silmanähtavalt lonkama.
Kui 2006. aastal keskkooli tagasi läksin, hakkasid klassikaaslased mind halastamatult mõnitama, kutsudes mind „vaalaks“. Lõpuballi aeg hakkas lähenema ja tundus mulle järjekordse meeldetuletusena sellest, kui üksi ma olin. Siis ühel päeval mõnitasid kolm kiusajat mind minu kapi juures.
Just sel hetkel astus minu kaitseks välja Katrin – kooli populaarseim tüdruk ja peamine cheerleader, kelle enda vennal oli Downi sündroom.
Ta kuulutas kogu koridori ees julgelt, et mina lähen temaga lõpuballile.
Rahvas jäi hetkega vait.
Ja sel hetkel andis ta mulle tagasi väärikuse, mille olin arvanud end igaveseks kaotanud olevat.
Balliõhtu muutis kõike.
Kandes parimat ülikonda, mida mu perekond endale lubada sai, seisin aukartusega Katrini kõrval, kes kandis helesinist kleiti. Selle asemel, et end nurka peita, nagu olin harjunud, võttis ta mul käest kinni, viis mind otse tantsupõrandale ja tutvustas mind uhkusega kõigile.
Ta pani mind tundma, et ma kuulun sinna.
Kui küsisin temalt, miks ta oli otsustanud just minu valida, vastas ta lihtsalt, et tahtis teadlikult minu poole pöörduda just sel hetkel, kui ma teda kõige rohkem vajasin.
Pärast keskkooli lõpetamist läksid meie teed lahku.
Katrin kolis teise linna, et proovida modellina karjääri teha ja samal ajal oma pere eest hoolitseda. Mina läksin välismaale, ehitasin üles eduka tehnoloogiaettevõtte ja muutsin täielikult oma tervist ja elustiili.
Kuid ma ei lõpetanud kunagi iga kohatud naise võrdlemist selle sinises kleidis tüdrukuga.
Kakskümmend aastat hiljem tõi tugev torm minu ukse taha ootamatu koputuse.
Oodates toidukullerit, avasin ukse ja leidsin oma verandalt Katrini – vana kulunud jope seljas, väsinud ja külmast värisedes.
— Teie tellimus, härra, ütles ta.
Tal polnud aimugi, et tema ees seisev saledam, 37-aastane mees oli seesama leinav poiss, keda ta kunagi oli päästnud.
Kui tema roostetanud auto minu sissesõiduteel tõrkuma hakkas ja lõpuks seisma jäi, nägin, kuidas ta rooli kohal nuttes kokku vajus, enne kui ta lõpuks minema sõitis.
Järgmisel õhtul, otsustanud ta tagasi tuua, tegin uue toidutellimuse ja palusin spetsiaalselt, et just tema selle kohale tooks.
Kui ta minu majja sisenes, leidis ta eest toa, mida valgustasid väikesed valgusketid ja mille seinu katsid meie lõpuballi õhtust pärit raamitud fotod.
Kõigi nende mälestuste keskel seistes vaatasin talle otsa ja ütlesin:
— Kati.
Alles siis jõudis talle kõik kohale.
Tema silmad täitusid pisaratega ja ta vajus diivanile, jutustades mulle, kuidas aastatepikkune puudus, juhutööd, ema kaotus ja venna eest hoolitsemine olid tema unistused täielikult purustanud.
Põlvitasin tema kõrvale, pühkisin ta pisarad ja tunnistasin, et ta oli viimased kakskümmend aastat olnud ainus naine minu südames.
Selles vaikses ja tervendavas hetkes suudlesin teda.
Ja tema suudles mind vastu.
Sellega sulgus kakskümmend aastat kestnud vahemaa, mis oli meid lahutanud.
Kuu aja jooksul lahkus Katrin oma kulleritööst ning nii tema kui ka tema vend kolisid minu juurde.
Näha, kuidas ta sai lõpuks tagasi kergenduse ja turvatunde, mida ta oli väärinud, oli väärt iga aastat, mil ma ootasin.
Alles eelmisel pühapäeval laskusin tema ette ühele põlvele ja palusin tal saada minu naiseks.
Ta ütles „jah“ juba enne, kui jõudsin oma küsimuse lõpuni öelda.
Täna, kui meie pered on meie ümber kogunenud, et seda päeva tähistada, hoiab Katrin mu kätt ja lubab veeta ülejäänud elu hoolitsedes selle eest, et ma tunneksin end alati armastatu ja väärtustatuna.
Kunagi ammu, keskkooli tantsupõrandal, andis ta mulle tagasi tunde, et olen inimene ja et ma väärin, et mind märgataks.
Nüüd saan mina veeta ülejäänud elu hoolitsedes selle eest, et tema ei tunneks end enam kunagi üksikuna.