Seitseteist aastat tagasi ajasid kolm kolmeteistaastast poissi – Markus, Martin ja Rasmus – oma pead juukselõikusmasinaga paljaks, et toetada oma klassikaaslast Danieli, kes naasis pärast keemiaravi tõttu juuste kaotamist kooli. Nad arvasid, et tegemist on lihtsalt väikese solidaarsusžestiga. Kui aga Danieli ema Katrin ukse avas ja nutma puhkes, arvasid poisid, et tegemist on tänupisaratega.
See žest lõi nende vahele erilise sideme, mis saatis neid kogu kooliaja vältel, kuigi täiskasvanuks saades viis elu nad lõpuks eri suundadesse. Aastaid hiljem tõi taaskohtumine Danieli 30. sünnipäeva puhul nad esimest korda kümne aasta jooksul taas kokku. Õhtu oli täis nostalgiat ja väljaütlemata kahetsust.
Õhtusöögi ajal rääkis Daniel, et tema ema oli kolm kuud tagasi surnud ning jätnud maha ühe viimase soovi: et sõbrad võtaksid taas omavahel ühendust. Seejärel näitas ta 17 aastat vana fotot neljast paljapäisest poisist. Katrin oli seda fotot hoidnud oma kummutil kuni oma surmani.
Daniel luges ette ka ema kirja, milles naine selgitas, miks ta tol hommikul aastaid tagasi nutma puhkes. Ta oli just naasnud arstivisiidilt, kus oli saanud teada, et Danieli vähiravi ei andnud loodetud tulemusi. Kolme poisi nägemine oma koduukse ees andis talle tema elu kõige süngemal hetkel ootamatult sügava lootusetunde.
Õhtu võttis veelgi liigutavama pöörde, kui Rasmus avaldas saladuse, mida oli aastaid varjanud ja mis oli seotud päevaga, mil nad kõik oma pead paljaks ajasid.
Samal päeval oli Rasmus püüdnud varjata ebaühtlast juukselaiku, mille tema vägivaldne kasuisa oli tal karistuseks maha lõiganud, sest poiss oli oma ema kaitsnud. Meeleheitlikult soovis Rasmus juhtunut varjata, ilma et keegi midagi kahtlustaks, ning haaras võimalusest koos sõpradega pea paljaks ajada.
See, mida Markus ja Martin olid pidanud puhtaks kartmatuseks ja julguseks, oli tegelikult Rasmuse meeleheitlik katse varjata kodus kogetud traumat, soovides samal ajal Danieli toetada.
Seejärel ulatas Daniel Rasmusele teise, aja jooksul kolletunud kirja, mille Katrin oli maha jätnud. Kirjast selgus, et 13-aastane Rasmus oli salaja läinud Katrini kööki, et paluda abi oma ema vägivallast päästmiseks.
Katrin oli vaikselt sekkunud, aidates Rasmuse emal leida tugivõrgustikke, viies teda vajalikele kohtumistele ning hoolitsedes selle eest, et Rasmus saaks turvaliselt kooli minna. Katrini pisarad ukse peal aastaid tagasi olid mõeldud mõlema poisi pärast – ta nägi kahe hirmunud teismelise vaikset vaprust, kes pidid toime tulema palju suuremate raskustega, kui ükski laps peaks taluma.
Pärast mälestuste jagamist, mineviku läbitöötamist ja ühist õhtusööki suundusid neli sõpra koos lähedal asuvale kalmistule, kus puhkas Katrin.
Tema hauakivi ees seistes väljendas Rasmus tänu vaikse toetuse eest, mida Katrin oli talle ja tema emale pakkunud ajal, mil ta tundis end täiesti abituna.
Haua kõrval üksteist kallistades mõistsid neli meest, et nende lapsepõlves loodud side oli palju sügavam kui lihtsalt juuste mahaajamine sõbra toetuseks. Nad lubasid üksteisele, et jäävad edaspidi taas kindlalt üksteise ellu ega lase enam ajal ega kaugusel neid lahutada.