Esimene kord, kui see juhtus, arvas doktor Juhan Merts (Jonathan Mercer), et see on lihtsalt kokkusattumus. Õed jäid tihti rasedaks — haiglas, kus elu ja surm olid pidevalt kõrvuti, otsisid inimesed lohutust, kust vähegi said.
Aga kui teine õde, kes oli hoolitsenud patsiendi Mark Reesi (Michael Reeves) eest, teatas oma rasedusest… ja siis kolmas, hakkas tema ratsionaalne mõistus kõikuma.

Mark Rees oli olnud koomas üle kolme aasta. Ta oli 29-aastane päästja Tallinnast, kes oli tulle kukkunud, püüdes inimest majast välja tuua.
Põhja-Eesti regionaalhaiglas oli temast saanud omamoodi sümbol — vaikne tragöödia. Noormees rahuliku näo ja tugeva lõuajoonega, kes ei ärganud kunagi.
Igal jõulul ilmusid tundmatute toodud lilled, ja õed rääkisid, kui rahulik ta välja näeb. Keegi ei oodanud enam midagi… kuni muster ilmnes.

Kõik rasedaks jäänud õed olid töötanud pikkadel vahetustel palatis 312B, hoolitsedes Marki eest.
Ühelgi neist polnud selget seletust — mõned olid abielus, teised vallalised, aga kõik ütlesid sama: nad polnud olnud kellegagi vahekorras.
Häbisse ja hirmu mattunult palusid nad töökoha vahetust.

Kuulujutud levisid kiiresti. Mõned rääkisid keemilisest lekkest, teised mingist uuest viirusest või hormoonilisest reaktsioonist.
Aga doktor Merts ei leidnud teaduslikke vastuseid.
Marki analüüsid olid samad nagu alati: stabiilsed näitajad, minimaalne ajutegevus, mitte ühtegi füüsilist reaktsiooni.

Kuni ta otsustas paigaldada varjatud kaamera.

Ühel reedeõhtul, kui haigla oli vaikne, sisenes Merts üksi palatisse 312B.
Õhus levis desinfitseerimisvahendi ja lavendli lõhn.
Mark lebas liikumatult, ühendatuna masinatega, mis ühtlaselt surisesid.
Arst sättis kaamera paika ja vajutas „salvesta“. Esimest korda tundis ta hirmu tõe ees, mida ta otsis.

Järgmisel päeval salvestisi vaadates nägi ta midagi ootamatut.
Õde Laura Kask sisenes, kontrollis tilgutit ja jäi patsiendi kõrvale kauemaks kui tavaliselt.
Siis võttis ta Marki käe, suudles seda õrnalt ja hakkas nutma.
Merts hoidis hinge kinni. Midagi sobimatut ei toimunud — ainult naine, kes rääkis mehega, kes magas, klammerdudes lootuse külge, mis polnud enam reaalne.

Ta vaatas tunde salvestisi. Erinevad õed, sama stseen: nad laulsid, palvetasid, lugesid ette. Mitte midagi sobimatut — ainult inimlikkus ja kurbus.
Kuni kuuendal ööl.

Kell 2:47 hakkas Marki südamemonitor piiksuma kiiremini. Pulss tõusis äkitselt.
Vahetuses olnud õde astus ligi, puudutas ta rannet… ja patsiendi sõrmed liikusid.
See oli peaaegu nähtamatu liigutus, aga täiesti reaalne.
Merts ei suutnud uskuda oma silmi.

Uued uuringud näitasid kergeid märke ajutegevuse suurenemisest. Kas Mark hakkas ärkama?
Kõik viitas imele… kuni saabusid DNA-tulemused.

Labor kinnitas midagi võimatut: viiel lootel oli sama bioloogiline isa.
Ja see isa oli Mark Rees.

Doktor Merts kordas teste kolmes erinevas laboris. Tulemus oli identne.
Koos maganud mees, kes oli kolm aastat koomas, oli viie sündimata lapse isa.

Kui uudis lekkis, rääkis kogu Eesti „Palati 312B imest“.
Ühed nimetasid seda jumalikuks sekkumiseks, teised kuriteoks.
Aga Merts ei uskunud imedesse — ainult andmetesse.
Ja andmed rääkisid teist lugu.

Sisemine uurimine paljastas tõe.
Endine haigla laborant Tanel Kruus (Daniel Cross) oli töötanud viljakusuuringute projektis, mis suleti rahapuuduse tõttu.
Ta otsustas jätkata omal käel, kasutades Marki geneetilist materjali ilma loata ja ilma õdede teadmata.

Skandaal oli purustav. Kruus arreteeriti, haigla sai kohtuasjade laviini ja ohvritele maksti suured hüvitised.
Merts, süütundest murtud, astus tagasi.

Mark Rees hakkas seejärel aeglaselt ilmutama teadvuse märke — silmade pilgutusi, sõrmede liigutusi.
Aga keegi ei tahtnud enam siseneda palatisse 312B.
Õhk seal oli raske, täis midagi enamat kui valu — meenutus sellest, kui kaugele inimene võib minna, kui ta ajab segi teaduse ja võimu.

Palat suleti igaveseks.
Ukse kõrval oleval sildil seisab siiani: 312B.
Selle taga on vaid vaikus.
Ja kaja ühest mõistatusest, mida poleks iial tohtinud sündida.