Kui mu abikaasa ja mina oma uude koju kolisime, hoiatasid naabrid meid kohe kõrvalmajas elava üksikisa Tõnu eest, kes kasvatas üksi seitset last. Igal hommikul täpselt kell 5.00 kõlas läbilõikav vile ning tema lapsed alustasid kohe rangeid sõjaväelises stiilis ülevaatusi, majapidamistööde jagamist ja intensiivseid koduseid harjutusi. Ümbruskonna inimesed pidasid teda liiga rangeks lapsevanemaks, kes pidas oma kodus külma ja armastusteta treeninglaagrit, seda enam, et ta naeratas harva ega näidanud oma lastele nähtavat kiindumust.
Karmid kuulujutud hakkasid aga murenema, kui Tõnu ühtäkki oma maja sissesõiduteel kokku kukkus ja tema lapsed reageerisid hämmastavalt koordineeritult. Paanitsema hakkamise asemel viisid lapsed läbi harjutatud „Punase plaani“ õppuse, helistasid hädaabiteenistusele, kontrollisid tema elutähtsaid näitajaid ning valmistasid murettekitava tõhususega ette tema meditsiinidokumendid. Kui ma sissesõiduteel laiali paiskunud dokumente kokku korjasin, avastasin südantlõhestava tõe: Tõnul oli juba mitu kuud varem diagnoositud IV staadiumi lõppstaadiumis kõhunäärmevähk ning talle oli jäänud väga vähe aega, et oma pere selleks ette valmistada.
Ranged harjutused, ülesannete rattad ja käsiraamatud ei olnud julmus, vaid sureva isa meeleheitlik võidujooks ajaga, et tagada oma seitsmele väikesele lapsele pärast tema surma oskus süüa teha, rahaasju korraldada ja iseseisvalt hakkama saada. Kui naabruskond tema surmavast diagnoosist teada sai, koondus kogu kogukond perekonna ümber, aidates lastel õppida praktilisi oskusi ning pakkudes neile emotsionaalset turvavõrku, mille puudumise pärast Tõnu oli kartnud.
Järgnevatel kuudel muutus kodune õhkkond, kui Tõnu lubas endal lõpuks lõõgastuda ja vaadata, kuidas tema lapsed koos toetavate naabritega mängivad. Kui Tõnu veebruaris suri, tuli kogu kogukond kokku, et austada tema mälestust ja toetada tema lapsi, tagades, et õed-vennad jääksid seadusliku eestkoste all kokku.
Vile, mis oli kunagi naabrites hirmu tekitanud, sai lõpuks isa sügava armastuse sümboliks ning maha jäi seitse võimekat õde-venda, kes oskasid üksteise eest hoolitseda.