Väikeses loomakliinikus valitses selline vaikus, et tundus — isegi õhk kardab liigutadagi. Lae all sumisesid ühtlaselt lambid, heites kahvatut valgust vanakriidivärvi seintele. Metallist laud kriuksus ruudulise teki all ja antiseptiku lõhn näis olevat põimunud kõigi kohalviibijate hingamisega. See oli see hetk, mil elu ja hüvastijätt seisid kõrvuti, eraldatuna vaid ühe hingetõmbega.

Laual lamas Max — kunagi võimas Saksa lambakoer, ustav kaaslane ja kaitsja. Tema keha oli nõrgenenud, hingamine muutus raskeks ja ebaühtlaseks. Tundus, et jõud ise, mis kunagi elas tema käppades, oli lahkunud, jättes maha vaid väsinud varju. Ja ometi, tema häguses, poolsuletud pilgus hõõgus veel äratundmine — nõrk, aga elav.

Kõrval istus Daniel. Ta hoidis kätt Maxi pea peal, silitas teda kõrvade tagant, nagu oli teinud tuhandeid kordi, ja sosistas, justkui oleks iga sõna palve:

— Sa oled olnud minuga algusest peale… mu sõber, mu vend. Anna andeks, kui ma sind alt vedasin…

Ta meenutas, kuidas ta tõi kutsika pappkastis koju, kuidas nad jooksid üle põldude, kuidas Max päästis ta kord jäätunud järvel. See kõik sähvatas nüüd tema silme ees, justkui viimased kaadrid filmist, mis läheneb lõpule.

Max liigutas veidi käppa, surus nina vastu peremehe peopesa — žest, mis oli täis lihtsat ja sõnatut tähendust: “Ma mäletan. Ma olen sinu kõrval. Ära ole kurb.”

Veterinaar — noor naine nimega doktor Emma — seisis veidi eemal. Ta oli hüvastijättudega harjunud, kuid seekord värisesid tema käed. Isegi assistent, alati vaoshoitud, pühkis salaja pisaraid, suutmata pilku ära pöörata.

Kui Daniel kummardus ja surus oma lauba vastu koera pead, muutus vaikus ruumis peaaegu helisevaks. Max värises, kuid tõstis ootamatult käpad ja haaras need ümber peremehe kaela. See polnud keha liigutus — see oli hinge liigutus.

— Ma armastan sind, — sosistas Daniel, suutmata nuukseid tagasi hoida. — Ja teen seda alati.

Doktor Emma astus sammu edasi, käes sädeles süstal. Tema hääl värises kaastundest:

— Kui olete valmis…

Daniel noogutas, huuled vaevu liikusid:

— Puhka, mu kangelane. Ma lasen su lahti armastusega.

Ta tõstis käe — ja sel hetkel justkui maailm seiskus.

— Stopp! — hüüdis Emma ootamatult, astudes järsult sammu tagasi.

Assistent tardus. Daniel tõstis pilgu, mõistmata.

— Vaadake! — doktori hääl värises, aga mitte enam kurbusest.

Max, kelle hingamine oli just olnud vaevu kuuldav, hingas ootamatult sügavamalt sisse. Tema rind tõusis, siis uuesti — ühtlasemalt, enesekindlamalt. Käpad, mis peremeest embasid, lakkasid värinast. Valust udused silmad lõid helendama nõrga, kuid elava valgusega.

— Max?.. — sosistas Daniel.

Koer pilgutas silmi, niuksatas vaikselt, tõstis pead ja puudutas ninaga peremehe kätt. Toas kostis summutatud nuukse — assistent ei suutnud pisaraid tagasi hoida.

Doktor kummardus, kontrollides pulssi, hingamist, pupille. Seejärel sirutas ta end üles, hämmastunult:

— Tema süda… töötab paremini. Ta võitleb. Ta ei anna alla.

Daniel tardus, uskudes vaevu toimuvat, seejärel kallistas koera tugevalt, sosistades läbi pisarate:

— Sa oled sõdalane, kuuled? Sa lihtsalt ei saanud teistmoodi lahkuda…

Max justkui mõistis. Ta tõusis aeglaselt esikäppadele, vaatas Danielile otse silma — ja selles pilgus oli kõik: valu, jõud, tänulikkus ja elu.

Doktor Emma asetas süstla kandikule.

— Me proovime teist ravi, — ütles ta kindlalt. — Tal on võimalus. Olgu see pisike, aga see on olemas.

Ja vaikus, mis veel hiljuti oli olnud hüvastijätt, täitus äkki lootuse hingamisega.

Daniel nuttis, surudes koera enda vastu, korrates üht ja sama, nagu loitsu:

— Me saame hakkama… kuuled, sõber? Me saame hakkama.

Ja Max, surutud vastu tema rinda, hingas ühtlasemalt, justkui lubades vastu: “Ma jään. Sinu pärast.”