Sellest esimesest päevast, mil perekond Sarv vastsündinud poja koju tõi, ei lahkunud nende Saksa lambakoer Rex temast hetkekski. Ta ei maganud, ei söönud, ei haukunud. Ta ainult jälgis teda. Kõik arvasid, et see on pühendumus, kaitseinstinkt. Kuid juhuslikult leitud vana foto paljastas tõe… ja jättis kõik sõnatuks.
Rex ei sündinud hellituste keskel, vaid plahvatuste müra ja põlenud raua lõhna vahel. Päästjad leidsid ta katkise koti kõrvalt, mida ta pingul keha ja valvsa pilguga kaitses, justkui oleks seal sees maailma kõige väärtuslikum asi. Tema kaelarihmal oli vana metallplaat: „Mägi“. Keegi ei teadnud siis, mida see tähendas.
Mitu kuud hiljem nägi Merle teda varjupaigas. Ta oli suur, merevaigukarva silmade ja hinge lõikava kurbusega. Vabatahtlik ütles talle:
— Tundub, et ta oli teenistuskoer. Ta ei mängi, ei haugu. Ta lihtsalt ootab midagi.
Merle naeratas hellalt. — Siis vajab ta kedagi, kes on samuti midagi kaotanud.
Tema abikaasa Taavi, parameedik, naljatas:
— Tahtsime beebit, aga sa tõid ihukaitsja.
Kuid Rex vaatas teda vaid pingsalt ja rahulikult. Justkui vastaks: „See pole esimene kord, kui ma elu kaitsen.“
Aeg möödus. Rexist sai vaikne vari, alati nende kõrval. Kuni tragöödia kõik muutis: Merle kaotas oma lapse. Majja laskus vaikus. Merle ei tõusnud voodist. Ja Rex, samamoodi nagu tema, lõpetas söömise ja magamise. Ta heitis Merle kõhu kõrvale, pea süles, kuulates seda, mida enam seal polnud.
Ühel ööl tõusis koer püsti, puudutas koonuga Merle kätt ja niuksatas. See oli tema viis öelda: „Tõuse üles.“
Ja Merle tegi seda.
Möödusid kuud. Kui arstid kinnitasid uue raseduse, nuttis Merle, värisedes hirmust ja lootusest. Taavi kallistas teda. Rex liputas saba vaid ühe korra. Sellest hetkest alates ei lahkunud ta Merle juurest hetkekski. Ta magas tühja hälli ees, valvas iga hingetõmmet.
Kui sünnitusvalud algasid, teadis Rex seda enne kedagi. Ta jooksis koridoris ringi, kraapis ust, niuksus. Ja kui Taavi viis Merle haiglasse, jooksis koer autol sabas, kuni see silmist kadus.
Tunde hiljem sündis väike Kristjan.
Kui pere koju naasis, seisis Rex akna ees. Ta ei hüpanud, ei haukunud. Ta ainult jälgis.
Merle tuli autost välja laps rohelise tekiga mähituna. Rex lähenes aeglaselt, värisedes.
— Taavi, vaata teda… ta väriseb, — sosistas Merle.
Koer ei urisenud. Ta ainult hingas sisse beebi lõhna, niuksatas ja heitis nende jalge ette. Sel ööl ta ei maganud. Ta valvas hälli terve öö, silmad lahti, hingamine katkendlik.
Päevade pärast vaatas Merle läbi koera vanu pabereid ja leidis nende seast kokkumurtud foto.
Noor sõdur hoidis süles rohelise tekiga mähitud beebit. Taga oli käsitsi kirjutatud:
„Andres Mägi ja tema poeg, 2016.“
Merle tardus. Nüüd oli kõigel mõte. Rex ei vaadanud nende poega instinktist… vaid mälestusest. Ta oli uuesti leidnud selle, mille ta oli kaotanud.
Sellest ajast peale olid Rex ja Kristjan lahutamatud. Poiss õppis käima talle toetudes ja tema esimene sõna oli „Rex“. Aastatega koer vananes, kuid tema silmad ei kaotanud kunagi seda sära, seda vaikset lubadust.
Merle vaatas neid koos magamas ja mõistis: Rex ei kaitsnud last ainult armastusest. Ta täitis lubadust, mis oli antud teisele südamele, teises elus.
Mõnikord armastus ei sure. See lihtsalt ootab… kuni keegi, seda teadmata, kutsub teda nimepidi.