32-aastane politseiametnik Markus leinas ikka veel oma naist ja väikest tütart, kes hukkusid kaks aastat varem traagilises majapõlengus. Ühel kargel veebruariööl sai ta väljakutse vanasse kortermajja, kus teatati teadvuseta naisest ja tundide kaupa nutvast imikust. Mahajäetud hoonest leidis Markus kurnatud naise ja, mis veelgi olulisem, neljakuuse poisi, kes kandis vaid määrdunud mähet ning kannatas ränga külma ja nälja käes. Sel hetkel murdus Markuse kurbusest kivistunud süda. Ta võttis seljast oma jope, mähkis lapse sellesse ja tundis väikest olendit lohutades, et see hetk on „millegi uue algus“, mida ta meeleheitlikult vajas.
Pärast seda, kui ema viidi haiglasse (kust ta hiljem jäljetult kadus), ei suutnud Markus unustada pilti imiku tillukesest käest, mis klammerdus tema särgi külge. Ta veetis järgmised päevad lapsele mõeldes ja mõistis peagi, et poiss on täiesti üksi jäetud. Nädal hiljem alustas ta lapsendamisprotsessi, juhindudes vaistust ja tundest, et see laps on tema tee paranemiseni. Protsess kestis kuid, kuid päeval, mil ta andis pojale ametlikult nimeks Jakob ja hoidis teda oma pojana süles, tundis Markus sellist lootust, mida ta polnud kogenud pärast põlengut. Temast ei saanud enam leinav politseinik, vaid tulevikuga isa.
Aastad möödusid kiirelt ja kaunilt. Markus kasvatas Jakobit üksiisana, sobitades pikki töövahetusi hoidjate abiga. Jakobist kasvas nutikas, uudishimulik ja kartmatu laps, kes avastas kuueaastaselt kire riistvõimlemise vastu, mis sai tema suureks harrastuseks ja rõõmuallikaks. Jakob oli andekas ning treenerid rääkisid juba meistritiitlitest ja ülikoolistipendiumitest. Nende elu oli kindel ja täis naeru, kuni kuusteist aastat pärast esimest kohtumist saabus vaikus enne tormi: telefonikõne naiselt nimega Tiina, kes oli Jakobi bioloogiline ema.
Tiina ei sarnanenud sugugi naisega mahajäetud hoonest. Ta selgitas, et jäi ellu, on aastaid oma elu korda seadnud ja oma poega eemalt jälginud. Markus nõustus kohtumisega. Kui Tiina selgitas neid meeleheitlikke asjaolusid, mis sundisid teda pärast sünnitust haiglast põgenema, kuulas Jakob seda rabavat uudist vaikides. Siis aga vaatas ta Markusele otsa ja rõhutas, et kuigi ta andestab Tiinale, on mees, kes tema elu päästis, ta lapsendas ja alati tema jaoks olemas oli, tema ainus päris isa. Nad leppisid kokku aeg-ajalt kohtuda, kinnitades, et nende suhe põhines valikul, mitte bioloogial.
Lugu kulmineerus Jakobi keskkooli lõpuaktusel. Pärast parima õppursportlase auhinna vastuvõtmist kutsus Jakob Markuse lavale. Võimsal ja pisaraterohkel hetkel tänas ta oma isa avalikult selle eest, et too ta päästis, üles kasvatas ja talle tingimusteta armastuse tähendust näitas, ning andis oma medali Markusele. See žest kinnitas nende murdmatut sidet. Markus mõistis, et mõnikord teeb kaotus ruumi uut tüüpi armastusele ning inimene, keda sa üritad päästa, võib omakorda saada inimeseks, kes päästab sinu. See tõestas, et elu on „korraga jõhker ja imeilus“.