Kaksteist aastat kasvatas Rasmus oma kaksikuid tütreid Annat ja Miat täiesti üksinda pärast seda, kui nende ema Kaire lahkus, kui tüdrukud olid kõigest kuueaastased. Mõlemad tüdrukud kasutavad kaasasündinud lülisambahaiguse tõttu ratastooli ning neist kasvasid kaheksateistaastased erakordselt iseseisvad noored naised, kes valmistusid minema erinevatesse kõrgkoolidesse.
Ent isadepäeval tegid nad šokeeriva ülestunnistuse: kolm kuud varem olid nad salaja Kairega uuesti ühendust võtnud pärast seda, kui ema oli nendega ühendust võtnud ja öelnud, et tal on kaugelearenenud terminaalne vähk.
Alguses oli Rasmus vapustatud ja haiget saanud, et tütred olid seda tema eest varjanud. Kuid peagi mõistis ta, et tüdrukud ei olnud talle truudusetud — nad lihtsalt püüdsid toime tulla äärmiselt keerulise emotsionaalse olukorraga.
Kuigi Rasmus tundis Kaire vastu endiselt sügavat pahameelt selle pärast, et naine nad maha jättis, otsustas ta lõpuks viia oma tütred autoga haiglasse, et nad saaksid emaga kohtuda. Sisenemine sellesse steriilsesse haiglapalatisse tõi pinnale kümne aasta pikkuse valu, kuid sundis Rasmust ka silmitsi seisma murtud naisega, kes oli lõpuks otsustanud oma puudumise tagajärgedega silmitsi seista.
Haiglas tunnistas Kaire, et teda olid lahkuma sundinud sügav depressioon ja hirm. Ta tunnistas, et oli kartnud omaenda mõtteid ning uskunud, et tüdrukutel oleks ilma temata turvalisem.
Samal ajal kui Rasmus ja tema tütred kuulasid tema vabandusi ja selgitusi, lasus kaheteistkümne kaotatud aasta raskus õhus. Täieliku andestamiseni ei olnud lihtsat teed.
Rasmus tegi selgeks, et kuigi ta ei takistaks oma tütreid emaga kohtumast, ei läheks ta ise enam tagasi. Kaire vabandus oli lihtsalt liiga hilja tulnud, et nende purunenud abielu parandada.
Järgnevate kuude jooksul külastasid tüdrukud Kairet edasi, samal ajal kui tema seisund üha halvenes. Aeg-ajalt pöördusid nad isa poole, et saada nõu, kuidas tulla toime oma vastakate leina- ja pahameeletunnetega.
Rasmus kinnitas neile järjekindlalt, et nad ei pea end sundima andestama ega valima pooli. Ta jäi nende kindlaks toeks ajal, mil nad püüdsid toime tulla ema kaotusega — ema, keda nad tegelikult vaevu tundsid.
Peagi Kaire suri.
Kalmistul hoidis Rasmus oma leinavaid tütreid kõvasti enda embuses, kui nad nutsid ema pärast, kes oli nende elust ammu kadunud, ja suhte pärast, mida neil polnud kunagi päriselt olnud.
Kui emotsionaalne torm hakkas lõpuks vaibuma, täitus kodu kastidega, sest Anna ja Mia valmistusid oma kolledžisse kolima.
Nähes, kuidas nad oma iseseisva tuleviku poole suundusid, tundis Rasmus korraga nii uhkust kui ka kurbust. Ta mõistis, et Kairele ukse avamine ei olnud kunagi vähendanud nende kui pere sügavat sidet.
Istudes esimest korda enam kui kümne aasta jooksul üksinda oma vaikses kodus, mõistis Rasmus, et tema tütarde teekond tõestas midagi olulist: ta ei olnud neid lihtsalt üles kasvatanud, vaid oli andnud neile ka jõu leida elus oma tee edasi.