70-aastaselt uskus Mati, et on ammu leppinud oma poja, minia ja kaheksa-aastase pojapoja kaotusega, kes hukkusid traagilises autoõnnetuses. Kakskümmend aastat tagasi peeti detsembrikuist ootamatut lumetormi süüdlaseks selles, et nende sõiduk libises jäiselt maanteelt puudesse. Ainus ellujääja oli viieaastane Eeva. Matist sai silmapilkselt leinavast isast Eeva ainueestkostja, kes kasvatas tüdrukut vaikses majas, kus õnnetusest räägiti harva. Ametlik versioon – vääramatu loodusjõud ja halb ilm – sai vundamendiks, millele nad ehitasid oma hapra uue elu.
Kui Eevast kasvas särav juhiabi õigusbüroos, hakkasid tema lapsepõlve mälestuskillud koonduma teravateks ja piinavateks küsimusteks, millele ametlikud raportid vastust ei andnud. Eriharidus andis talle tööriistad, et süüvida arhiividesse ja andmebaasidesse. Lõpuks leidis ta asitõendi, mis oli seni maha vaikitud: vana hõbedase klapptelefoni, mille peal olid vapustavad häälsõnumid õnnetuse ööst. Sõnumid viitasid sellele, et nende auto polnud sel teel üksi ja neid “suunati” ohtlikku olukorda. See avastus purustas kakskümmend aastat kestnud illusiooni saatuslikust juhusest, paljastades selle asemel inimliku eksimuse ja korruptsiooni võrgustiku.
Uurimine tõi päevavalgele süstemaatilise reetmise politseiametnik Reinvaldi poolt – mehe, kes oli omal ajal Matile koduuksel surmateate edastanud. Õnnetuse ajal oli Reinvaldi suhtes algatatud sisejuurdlus, kuna teda kahtlustati altkäemaksu võtmises ühelt transpordifirmalt, et võltsida raporteid ja varjata tõendeid defektse tehnika kohta. Ta oli tahtlikult eemaldanud teetõkked lõigult, kus varem sel päeval oli veok ümber läinud, jättes tee liikluseks avatuks, et säästa firmat vastutusest. Kuigi politseikorruptsiooni statistika on muutlik, registreeritakse ametkondades igal aastal juhtumeid, mis ulatuvad distsiplinaarsüütegudest kuni ametialaste võltsimisteni, nagu nähtus ka selles loos.
Viimane puzzle-tükk ilmus Reinvaldi lese pihtimusliku kirja kujul, kes oli Eeva üles otsinud. Kiri kinnitas, et võlgades siplev ja ahnuse lõksu jäänud Reinvald oli tragöödia ahelreaktsiooni käivitaja. Ta ei eeldanud, et tormi ajal on sellel teel ükski pereauto, ning veetis ülejäänud elu, olles kummitatud sellest “ime-ellujääjast”, kelle ta oma hooletusega ise loonud oli. Mati ja Eeva jaoks ei kustutanud see pihtimus kahtkümmend kaotatud aastat, kuid see andis nende leinale käegakatsutava vormi, asendades häguse “õnnetuse” dokumenteeritud tõega.
See paljastus muutis nende koduõhkkonda – vaiksest talumisest sai ühine vastupidavus. Tuues tõe päevavalgele, vabastas Eeva oma vanaisa närivast ja väljarääkimata kahtlusest, mis oli meest kaks aastakümmet seestpoolt söönud. Tollel jõulupühal ei leinanud nad enam müsteeriumi varjus, vaid faktide valguses, suutes lõpuks mälestada oma peret väärilise selgusega. Mati mõistis, et kuigi tema maailm purunes kunagi vale tõttu, siis nüüd taastas selle tüdruku julgus, keda ta oli kasvatanud. See oli tõestus, et tõde, nii valus kui see ka poleks, on ainus tee pärispuhkeni.