Kaksteist aastat kasvatas Martin üksinda oma kaksikutest tütreid Liisit ja Mari, pärast seda, kui nende ema Katrin oli nad kuueaastaselt maha jätnud. Kuna mõlemad tüdrukud sündisid lülisambahaigusega, mille tõttu pidid nad kasutama ratastooli, oli nende elu lõputu arstivisiitide, ligipääsetavusega seotud takistuste ja täiskohaga töötamise nõiaring. Vaatamata igapäevasele väsimusele oli Martin loonud oma tütardele armastava ja stabiilse kodu ning aidanud neil edukalt täiskasvanuikka jõuda. Isadepäeval, kui kaksikud olid saanud kaheksateistkümneaastaseks ja valmistusid õppima asuma eri ülikoolidesse, tegid nad aga šokeeriva ülestunnistuse: nad olid juba mitu kuud salaja Katriniga suhelnud pärast seda, kui ema oli nendega interneti kaudu ühendust võtnud.
Avastus, et tema tütred olid Katriniga suhtlemist varjanud, tegi Martinile sügavalt haiget. Asi polnud vihas tüdrukute vastu, vaid hirmus reetmise ees ja valusa mineviku ootamatus taaspuhkemises. Kui kaksikud avaldasid, et Katrin põeb kaugelearenenud lõppstaadiumis vähki ja oli palunud nendega kohtuda, nõustus Martin vastumeelselt neid haiglasse saatma. Katriniga esimest korda üle kümne aasta silmitsi seismine tõi pinnale lahendamata valu. Ometi, nähes, kui kohkunud olid tema tütred mõttest kaotada ema, keda nad vaevu tundsid, otsustas Martin nende heaolu nimel oma püsivad kibestumustunded kõrvale jätta.
Haiglakülastuse ajal puhkes Katrin nutma ja tunnistas üles tegelikud põhjused, miks ta oli lahkunud. Ta selgitas, et oli kannatanud raske sünnitusjärgse depressiooni all ning teda piinasid hirmutavad pealetükkivad mõtted, mis panid teda kartma, et ta võib oma tütardele haiget teha. Kuigi tema selgitus ei saanud hetkega kustutada kahtteist aastat eemalolekut ega kõiki tekitatud haavu imeväel parandada, mõistis Martin, et tema vabandus oli siiras. Ta seadis kindlad piirid, öeldes Katrinile, et ei takista tüdrukutel teda külastamast, kuid tegi selgeks, et nendevaheline suhe on lõppenud ja see kohtumine jääb tema viimaseks hüvastijätuks.
Järgnevate nädalate jooksul jätkasid Liisi ja Mari Katrini külastamist, püüdes toime tulla keerulise kaastunde, püsiva pahameele ja kurbusega suhte pärast, mida neil polnud kunagi päriselt olnud. Martin toetas neid järjekindlalt, kinnitades, et nad ei pea end andestama sundima ning neil on õigus leinata nii ema, kelle nad olid kaotanud, kui ka ema, kes oleks pidanud nende kõrval olema. Traagiliselt suri Katrin vaid kuu aega pärast isadepäeva. Matused tõid kaasa uue emotsionaalse laastamise laine, sundides perekonda seisma silmitsi valusa tõsiasjaga, et nad kaotasid Katrini taas, seekord lõplikult surma tõttu.
Kolm kuud hiljem oli perekodu täis kolimiskaste, sest Liisi ja Mari valmistusid kolima oma ülikoolide ühiselamutesse. Nähes neid asju pakkimas, mänguliselt vaidlemas ja iseseisvateks noorteks naisteks sirgumas, meenus Martinile kõik, millest nad olid koos edukalt läbi tulnud. Kuigi Katrin oli nende ellu naasnud liiga hilja, et päriselt ema rolli täita, oli tema lühike tagasitulek andnud kaksikutele võimaluse leida hinges rahu ja saada oma loole lõpetus.
Kui Martin jäi esimest korda vaikse koduga üksi, mõistis ta lõpuks, et minevikule ukse avamine polnud nende omavahelist sidet purustanud. Vastupidi, see oli tõestanud, et nad olid jäänud tugevaks ja vastupidavaks perekonnaks, kes suudab vastu pidada igasugustele raskustele, isegi siis, kui elu neid üksteisest lahku viib.