Oli umbes kuus hommikul. Ma avasin ukse, et lasta jahedal hommikuõhul sisse, ja… tardusin. Õue serval, otse trepi ees, seisis karuema. Suur, kurnatud, värisev. Tema hingamine oli raske ja silmad märjad, justkui oleks ta nutnud. See ei olnud röövlooma pilk. See oli ema pilk, kellel ei olnud kuhugi minna.

Ma tahtsin ukse kinni lüüa, käsi juba ulatus relva järele, aga ei suutnud. Tema pilgus ei olnud viha ega ähvardust. Ainult palve.

Ta astus sammu, siis veel ühe — ja asetas ettevaatlikult väikese karvapalli. Poeg lebab liikumata. Karuema astus sammu tagasi ja lihtsalt vaatas mind.

Nii algas hommik, mida ma kunagi ei unusta.

Kingitus trepi ees
Karupoeg oli imepisike, kõhn, vaevu hingas. Käpal — tume, kuivanud veri. Rind tõusis vaevu, aga süda lõi. Ma ütlesin valjult, teadmata miks:
— Ma proovin sind aidata, okei?

Karuema ei liigutunud. Lihtsalt istus ja jälgis, justkui mõistaks iga sõna.

Ma mähkis poja ettevaatlikult särgi sisse ja tõin tuppa. Panin ta soojendaja kõrvale, tegin rätikutest sooja pesa. Tilgutasin huultele veidi sooja vett mee ja — ta liikus veidi. Helistasin tuttavale veterinaarile Markusele:
— Trepi ees jättis karuema karupoja.

Ta vaikis, siis ütles lühidalt:
— Grei. Ära anna midagi rasket. Oota rehabilitaatorit.

Väljas istus karuema endiselt liikumatult, nagu valvepostil. Ei ühtki urinat, ei agressiooni — ainult kannatlikkus ja usaldus.

Võitlus elu eest
Kella kaheksaks muutus hingamine ühtlasemaks, aga käpp paistes. Töötlesin haava ja karupoeg kisendas vaikselt — see tähendas, et ta on elus. Sõitsime metsloomaspetsialisti Jenny juurde.

— Täiskasvanud isase hammustus, — ütles ta ülevaatusel. — Selline asi juhtub. Isased hävitavad võõraid poegi, et emane taas jooksu satuks.

Ma pigistasin rusikad. Jenny lisas pehmemalt:
— Ta on võitleja. Sa tõid ta õigel ajal. On lootust.

Valve metsa ääres
Tagasi koju jõudes nägin teda jälle. Karuema ei olnud lahkunud. Istus tee ääres, vaikselt, valvsalt. Ma tõin poja karbiga välja ja panin lähedale. Ta vaatas teda, siis mind — ja heitis kõrvale, justkui valvele.

Öösel ma ei maganud. Ka tema ei. Me istusime vastamisi, igaüks oma pool. Ma kontrollisin poja hingamist ja sosistasin vaikselt:
— Hoia vastu, väike. Sa pead ellu jääma.

Inimeste sekkumine
Mõne päeva pärast tuli naaber Larry, nägi karuema ja vilistas:
— Sa oled hull? Ta on ju metsik!

Siis ilmus šerifi abiline:
— Rangerid on juba teadlikud. Kui nad saavad teada, et hoiad metslooma, võtavad ta ära. Ja pole kindel, et elusalt.

Ma mõistsin: aeg otsustada. Poeg oli tugev, sõi juba pehmet marja, tatsas põrandal ja kõndis koomiliselt kohmakalt. Ta ei kartnud mind.

Tagasi metsa
Sõitsime metsa. Panin kandekasti maha ja astusin kõrvale. Karuema ilmus puude tagant — vaikselt, väärikalt, nagu vari.

Poeg ronis välja, nuusutas õhku, vaatas tema poole. Ta astus lähemale, nuusutas teda, siis vaatas mind. Ja äkitselt — lükkas karupoja minu poole.

Ma ei uskunud oma silmi. Ta tundus öeldavat:
— Nüüd on ta sinu.

Siis ta lihtsalt lahkus metsatukka. Ilma urinata, ilma hääleta.

Maailmade vahel
Kaks kuud hiljem ei olnud karuema tagasi tulnud. Karupoeg elab siin — mitte päris kodus, mitte päris metsik. Magab trepi all, läheb metsa, aga tuleb alati tagasi, kui ma toidukaussi panen.

Mõnikord öösel tõstab ta pea ja vaatab pimedusse — justkui kuuleks teda kuskil kaugemal. Ja ma jätan alati trepi ette valgust.

Ta on kasvanud. Tugev, ettevaatlik. Tema koht on metsiku tajga ja inimkodu vahel. Ja tundub, et just seal elan nüüd ka mina.