Pärastlõunane taevas oli muutunud sinikate ja lillakate varjunditega raskeks ning alanud oli paduvihm, mis muutis kohaliku oja raevukalt kihavaks ja üle kallaste tõusvaks kanaliks. Tõusva prahi keskel oli väike hirmunud terjer jäänud lõhenenud puidust kasti peale lõksu. Koera rihm oli takerdunud kasti serva, kuid köie teine ots oli kinni jäänud massiivse ülevoolutoru raudresti külge. Kui veetase tõusis, hakkas kast triivima keerise suunas ning köis muutus iga hetkega lühemaks. Iga voolutõuge tõi looma lähemale drenaažisüsteemi tumedale, mühisevale neelule.
Marko ei peatunud, et mõelda vee külmusele või voolu tugevusele. Ta astus vööni ulatuvasse voolu, saapad kohe mudast ja veest täitumas. Vee jõud oli petlik – see surus vastu tema jalgu nagu tahke raskus. Ta sööstis ette, sõrmed riivasid märga kanepiköit just siis, kui kast hakkas ümber minema. Haarates köiest kahe käega, toetas ta jalad vee all oleva betoonserva vastu ja nõjatus tahapoole, lihased pinges vastu halastamatut äravoolu tõmmet. „Hoia seda paigal!” hüüdis ta kaldal olevale pealtvaatajale, kuigi tema hääl kadus peaaegu vihma mürasse.
Vesi paiskus uue jõuga üles, laine tabas Markot rinnuni ja peaaegu paiskas ta jalust. Sel hetkel tõmbus köis pingule, vibreerides pingest. Kast hakkas surve all lagunema ning koer kiljatas hirmunult, kui tema käpad libisesid külma vahusesse vette. Marko teadis, et ta ei suuda linna kogu äravoolusüsteemiga kaua köieveos võistelda. Ta nihutas raskust ja hakkas köit ümber käsivarre keerama, tõmmates end ohtlikult triiviva prahi poole.
Ühe viimase meeleheitliku jõnksatusega sööstis Marko ette. Ta eiras põletavat tunnet õlgades ja haaras koera turjast. Loom, tajudes päästet, ronis tema poole, jättes vajuva kasti just siis, kui see imeti vastu raudreste. Marko kukkus tagasi madalamasse vette kalda lähedal, koer kindlalt tema rinnal. Köis, nüüd lõtv ja kasutu, lohises mudases voolus, samal ajal kui pealtvaataja aitas nad rohelisele kallakule.
Turvaliselt märjal murul istudes hingas Marko raskelt, kui vihm hakkas vaibuma kergeks uduks. Koer, küll märg ja värisev, raputas end jõuliselt, pritsides Marko nägu porise veega. Ta ei saanud jätta naermata – adrenaliin, mis oli teda seni juhtinud, hakkas lõpuks taanduma. Ta kontrollis koera kaelarihma ja leidis telefoninumbri, kuid enne kui ta jõudis veekindla ümbrise järele haarata, pidurdus lähedal auto kriiskava pidurdamisega. Paanikas perekond jooksis välja, nende kergendushüüded kajamas üle pargi. Kui nad oma lemmiku järele tormasid, ulatas Marko rihma tagasi ja tõusis, vaadates, kuidas seni ohtlikult möllanud vesi lõpuks taanduma hakkas.