Varajane hommik. Udu roomas veel vee kohal, lained veeresid aeglaselt kaldale, ja vaid üksikud kajakate hüüded lõikasid vaikust. Kalur, umbes viiekümneaastane mees, sammus paadi poole, harjunult kontrollides oma püügiriistu.

Ja siis ta peatus.

Liiva ja kivide piiril, kus lained vaid õrnalt randa puudutasid, lebas midagi kummalist.
Algul arvas ta, et see on lihtsalt merre visatud kast või vana konteiner — meri toob ju igasugust prahti. Aga mida lähemale ta jõudis, seda tugevamaks muutus rahutus rinnus.

Tema ees lebas kirst.
Metallist, roostes, vetikatega kaetud — nagu oleks meri seda aastaid enda meelevallas hoidnud.

— Mis see veel on… — sosistas kalur ja lõi automaatselt risti ette.

Ümberringi polnud hingelistki. Ainult lainete kohin ja hommikune tuul.
Ta seisis kaua, kartes lähemale minna. Õigem olnuks kutsuda politsei, kuid uudishimu sai hirmust võitu.
Mees kummardus ettevaatlikult. Lukk, soolast ja ajast läbi roostetanud, rippus viimase tihvti küljes. Ühest puudutusest piisas, et see maha kukuks.
Kaan tõusis raske kolinaga.
Ja see, mida kalur nägi, pani ta südame külmaks lööma.

Sees lebasid inimjäänused. Valged luud, segamini kaltsudega — kunagi, võib-olla, oli see olnud meremehe mundri riismed. Rinna peal helkis tuhmunud metallplaat — mere ja aja poolt mustaks söövitatud.

Kalur taganes, hingeldades.
Ta vaatas ümberringi — rand oli endiselt tühi. Ainult meri kohises, justkui ükskõikselt jälgides toimuvat.

Hiljem, kui kohale saabusid uurijad ja eksperdid, selgus: kirst oli umbes sada aastat vana.
See kuulus tõenäoliselt ühele vana laeva meeskonnaliikmele, mis uppus eelmise sajandi alguses.
Tormi ajal rebis meri kirstu uppunud laevast välja ja kandis seda kõik need aastad, kuni lõpuks otsustas ta kaldale tuua.

Lugu levis kiiresti üle kogu rannaküla. Inimesed tulid vaatama, kus kirst leiti, ja rääkisid, et meri hoiab oma saladusi sajandeid — ning avab neid vaid neile, kes oskavad kuulata.
Aga kalur ei läinud veel kaua aega merele üksi. Ta rääkis, et sel ööl, kui ta kirstu leidis, kõlasid lained teistmoodi — nagu sosistades:

„Aitäh, et mind leidsid.“