Kahekümne kaheksa aasta vanuselt läks Katrin, loomaarst, kes oli juba aastaid vastu seisnud oma jõuka perekonna seatud ühiskondlikele ootustele, lähedase sõbra matustele. Seal sattus ta kalmistul juhuslikult vana hauakivi peale.
Hauakivile olid märgitud tema täpne sünnikuupäev, perekonnanimi ja nimi „Katrin“ – surmakuupäevaks oli märgitud vaid kolm päeva pärast tema sündi.
Šokeerituna sõitis ta kohe oma isa ettevõtte kontorisse ja astus talle juhatuse koosoleku ajal vastu. Vastumeelselt paljastas isa saladuse, mida perekond oli peaaegu kolm aastakümmet varjanud: Katrin oli sündinud kaksikuna ning tema õde Johanna suri traagiliselt vaid kolm päeva pärast sündi.
Soovides teada saada kogu tõde, astus Katrin vastu oma emale, kes tunnistas pisarsilmil, et sügavas leinas oli ta hakanud kogemata kutsuma oma ellujäänud tütart surnud kaksiku nimega.
Aja jooksul muutsid vanemad ametlikult tema eesnime Katriniks, kustutades sellega sisuliselt tema algse identiteedi.
Veelgi sügavamate vastuste leidmiseks otsis Katrin hiljem läbi oma ema panipaiga ning avastas peidetud kasti vanade kirjade ja plaanidega. Selles oli tema ema enne surma koostanud Johannale üksikasjaliku elukava – range plaani, mis sisaldas klaveritunde, etiketitunde ja kohustusi kõrgseltskonnas. Just selle elu poole olid vanemad Katrinit kogu tema lapsepõlve jooksul tugevalt survestanud.
Kui Katrin mõistis, et tema vanemad olid püüdnud sundida teda elama elu, mis oli algselt kavandatud tema surnud õele, astus ta mõlema vanema vastu ja näitas neile leitud kirju.
Lõpuks murdusid tema vanemad emotsionaalselt ning tunnistasid oma viga. Nad mõistsid, et nende ravimata lein oli muutnud nad pimedaks selle suhtes, kes nende ellujäänud tütar tegelikult oli.
Nad lubasid austada tema iseseisvust, toetada tema karjääri ega avaldada talle enam kunagi survet, et ta sobituks nende kõrgseltskondliku maailmaga.
Kuigi tõde tema nime kohta oli valus, otsustas Katrin selle endale jätta. Ta mõistis, et oli selle nime all elatud kahekümne kaheksa aasta jooksul kujundanud endale omaenda tugeva ja uhke identiteedi loomaarstina.
Kui ta oma õe hauakivi juurde tagasi läks, jättis ta sinna väikese mälestuseseme, meenutas oma kaksikut armastusega ning võttis lõpuks täielikult omaks omaenda elu ja otsused – otsused, mis kuulusid ainult talle.