Kui süda valib, vaikib loogika.

— Luka, meil on kaksikud! — nuttis Anna telefoni. — Kaks poissi, kumbki kaks ja pool kilo, aga terved, kõik on hästi!

— Ultrahelis ju öeldi… — vastas mees tuimalt. — Poisid siis?

— Jah, — naeratas naine läbi pisarate. — Meie pisikesed.

Rasedusest sai Annal proovikivi – nii kehaliselt kui ka hingeliselt. Luka, nende väikefirma autojuht, ei tahtnud algselt lapsi. Nende lugu ei alanud armastusest, vaid katsest unustada. Ta oli just üle elanud reetmise: tema kihlatu, Klara, oli teda sõbraga petnud. Luka ei pidanud vastu, lõpetas kihluse ja otsis lihtsalt võimalust valu tundmast lakkamiseks. Anna, noor, naiivne ja punapäine raamatupidaja, sai tema päästjaks – kuigi ta ise veel ei teadnud, mis hinnaga.

Ta oli tüdruk, kellele harva tähelepanu pöörati: tedretähnid, rahutud juuksed, pehme iseloom. Lukast sai tema esimene mees, esimene suudlus, esimene unistus. Ta armus tõeliselt, aga mees tahtis lihtsalt vaikust.

Kui Anna rasestus, tuli kõik ilmsiks. Luka oli segaduses, kuid ema nõudis – abiellu. Nad panid vaikselt paari, ilma kleitide ja toostideta, tähistasid lihtsalt aias. Anna säras, Luka vaikis.

Ta viibis üha sagedamini «tööl», soovimata näha ei naist ega tema kasvavat kõhtu. Anna aga vastupidi, unistas tulevikust. Ta uskus, et armastust saab kasvatada nagu puud – kui seda kannatlikkusega kasta.

Kuid ühel päeval ristus tema tee Klaraga.

— Nüüd ma saan Lukast aru, — ütles Klara külmalt, Annat pilguga mõõtes. — Sa ei ole ju üldse tema tüüp.

— Meil on aga lapsed, — vastas Anna värisedes.

— Sa otsustasid kõik ise. Ta ju ei tahtnud seda, — irvitas Klara.

Sõnad tabasid teda tugevamini kui laks vastu nägu. Samal päeval sattus Anna haiglasse.

Ta helistas talle ikkagi hiljem – vaikselt, justkui kartes saatust eemale peletada:

— Luka, tule. Nad on sinu nägu. Väga.

Mees lubas. Kuid ei tulnud.

Nii algas tema elu ilma meheta, aga kahe imikuga.

Ämm aitas, aga Luka – oli üha sagedamini Klara juures. Väikeses linnas teadsid seda kõik. Ainult Anna teeskles, et ei tea. Kuni ta ühel öösel asjad kokku pakkis ja nuttis:

— Ma ei suuda enam…

Luka ei peatanud teda. Ütles lihtsalt:

— Ma lähen ise.

Ja läks.

Armukese juurde.

Möödus mitu aastat. Lapsed kasvasid, Anna aga justkui õitses. Temast sai sale, enesekindel, ilus naine. Luka, ema juurde minnes, ei uskunud oma silmi: tema ees seisis hoopis teine naine — mitte allasurutud tüdruk, vaid tugev ema.

— Sa oled muutunud, — ütles ta, kohmetult naeratades.

— Aitäh, — vastas naine rahulikult.

Sellest ajast peale hakkas mees sagedamini käima – alguses laste juures, siis lihtsalt tema juures.

Klara vihastas, korraldas stseene.

— Lahuta temast! — karjus naine.

— Kuni lapsed on väikesed – ei saa, — vastas mees.

Ja siis lisas vaikselt, juba endale: ega ma ei tahagi.

Kui Klara, tüdinenud tema kahtlustest, sõitis puhkusele teise mehega, pakkis Luka kohvri ja naasis koju.

Anna tormas talle pisaraid tagasi hoidmata vastu.

— Ma teadsin, et sa tuled tagasi, — sosistas ta.

Pere oli jälle koos.

Klara aga, istudes mereäärses kohvikus, vaatas uut sõrmust sõrmes ja mõtles:

Ilma armastuseta on ilmselt lihtsam. Valu on vähem.

Anna aga samal õhtul silitas poegade pead ja mõtles:

Armastus ei ole nõrkus. See on tugevus, kui sa oskad andestada.

Ja mõlemal neist oli omamoodi õigus.