Kaheksa-aastane siniste juuste ja mustaks lakitud küüntega tüdruk saadeti tunnist välja – järgmisel päeval võttis ta jope seljast ja kõik tardusid

Kui Maarja Tamm astus oma kaheksa-aastase tütre algkooli, ootas ta vaidlust kooli riietumisreeglite ja ebaõiglase kohtlemise üle. Selle asemel leidis ta eest vaikse klassiruumi, nutva ja kogenud õpetaja ning oma tütre Liisi, kes seisis oma koolilaua kõrval ja kandis sõna otseses mõttes solvanguid, mida klassikaaslased olid talle eelmisel päeval öelnud.

Vastasseis oli alanud eelmisel pärastlõunal, kui Liis, kelle juuksed olid värvitud erksiniseks ja küüned musta lakiga kaetud, sattus nelja klassikaaslase pilgete sihtmärgiks. Selle asemel, et korrale kutsuda lapsi, kes solvavaid märkusi tegid, saatis tema õpetaja, proua Kask, Liisi klassiruumist direktori kabinetti.

Järgmisel hommikul osutas Liis direktori kabinetis oma õpetajale.

„Ta pani mind tundma, nagu näeksid koletised välja nagu mina,” ütles kaheksa-aastane tüdruk väriseva lõuaga.

Proua Kask kattis käega suu ja kinnitas, et ta pole tüdrukut kunagi koletiseks nimetanud.

„Aga te ei peatanud neid,” vastas Liis.

Direktor, härra Saar, hoidis käes kokkumurtud märkmikupaberit, mille Liis oli talle samal hommikul varem andnud. Paberi ülaosas seisis paksude mustade markeritähtedega pealkiri: „ASJAD, MIDA INIMESED EILE MINU KOHTA ÜTLESID”.

Selle all oli lühike ja konkreetne nimekiri: Nõid. Koletis. Imelik. Inetu.

Kõige all oli Liis lisanud proua Kase tsitaadi: „Sinu välimus hakkab teiste tähelepanu kõrvale juhtima.”

Liis oli nimekirja kirjutanud eelmisel õhtul – kuid ta polnud sellega piirdunud.

Oma liiga suure teksajaki all kandis ta lihtsat valget T-särki, mille ta oli ise ema tekstiilimarkeritega kujundanud. Särgi esiküljel ilutsesid paksude mustade tähtedega needsamad neli solvangut.

Tagaküljel seisis veel suuremate tähtedega üksainus küsimus:

„KUI NEED SÕNAD JUHIVAD TÄHELEPANU KÕRVALE, SIIS MIKS EI PEATATUD NEID INIMESI, KES NEID ÜTLESID?”

Just see sõnum oli põhjus, miks klassiruum oli samal hommikul täielikult vaikseks jäänud.

Liis oli kooli saabunud, teksajakk kuni kraeni kinni tõmmatud. Esimene tund möödus tavapäraselt, välja arvatud ühe poisi, nimega Markus, sosistatud nali. Markus oli teda eelmisel päeval nõiaks nimetanud.

Kell 10.10 palus proua Kask õpilastel oma paksud üleriided seljast võtta, sest klassiruumis oli soojaks läinud. Liis küsis, kas ka tema peab jaki ära võtma, ning pärast jaatavat vastust tõusis püsti, avas luku ja võttis jaki seljast.

Kui proua Kask nägi T-särgil olevaid sõnu, käskis ta Liisil kohe jaki tagasi selga panna ning nimetas rõivaeset kooli jaoks sobimatuks.

Liis võttis varrukast välja käsitsi kirjutatud nimekirja ja vastas:

„Eile olid need sõnad sobilikud.”

Teine õpetaja, kes parajasti koridoris möödus, kuulis nende vestlust ja teavitas härra Saart.

Kui Maarja kabinetis viibivatelt täiskasvanutelt juhtunu kohta küsis, hakkas topeltstandard kiiresti ilmsiks tulema.

Proua Kask selgitas, et oli palunud Liisil T-särgi kinni katta, sest sellel olevad väljendid häirisid teisi õpilasi.

Maarja juhtis tähelepanu sellele, et täpselt samad sõnad polnud eelmisel päeval olnud piisavaks põhjuseks, et klassiruumist eemaldada õpilased, kes neid ütlesid. Need muutusid vastuvõetamatuks alles siis, kui tema tütar need kirja pani.

Enda kaitsmise asemel pühkis proua Kask pisarad ja tunnistas, et oli olukorda valesti lahendanud.

Ta selgitas, et oli saatnud Liisi direktori kabinetti lootuses, et lühike eraldamine aitab klassiruumis rahu taastada.

„Nii nad arvasidki, et neil on õigus,” ütles Liis vaikselt, pilk põrandale suunatud.

Ta lisas, et Markus oli talle hiljem öelnud:

„Näed? Isegi proua Kask arvab, et sa näed kohutav välja.”

Maarja pöördus härra Saare poole ja küsis, miks tema tütrele oli eelmisel pärastlõunal kooli riietumisreegleid ette heidetud, kui ta direktori kabineti ees ootas.

Küsimuse peale tunnistas direktor, et koolis polnud ühtegi reeglit, mis keelaks sinised juuksed, musta küünelaki või liiga suured jakid.

Liis polnud rikkunud ühtegi eeskirja. Teda oli lihtsalt käsitletud probleemi põhjustajana, sest direktorile oli juhtunu esitatud kui õppetöö segamine.

„Minu tütre keha ei ole õppetöö segamine,” ütles Maarja talle. Pärast juhtunu kontrollimist tunnistas härra Saar, et emal oli õigus.

Vestluse käigus sai Maarja teada, et Liis polnud eelmisel õhtul üleval olnud ainult selleks, et T-särk valmis teha. Ta oli ka oma musta küünelaki uuesti peale kandnud pärast seda, kui klassikaaslased olid tema küüsi inetuks nimetanud.

Nagu Maarja mõistis, polnud tegemist lihtsalt muretu enesekindluse väljendusega, vaid vaikse vastupanuga – kaheksa-aastase tüdrukuga, kes keeldus laskmast eakaaslastel dikteerida, milline ta välja peaks nägema, ning kes andis samal ajal täiskasvanutele midagi konkreetset, mida nad ei saanud ignoreerida.

Proua Kask, kes istus ühel klassiruumi väikestest toolidest, esitas oma eksimuse kohta ebatavaliselt avameelse selgituse.

Olles töötanud õpetajana 19 aastat, tunnistas ta, et oli reageerinud Liisi välimusele juba enne, kui keegi midagi öelnud oli.

Ta oli kasvanud üles range kasvatusega peres, kus värvitud juuksed tähendasid mässumeelsust ja tume küünelakk viitas probleemsele käitumisele. Ta oli projitseerinud täiskasvanute eelarvamused kolmanda klassi õpilasele ning karistanud last seejärel häire eest, mida ta oli juba ette kartnud.

Härra Saar pakkus Liisile võimalust ülejäänud päevaks koju minna, kuid tüdruk keeldus. Ta nõudis, et tahab tundidesse jääda, sest ei soovinud tunda, nagu oleks teda teist korda klassist välja saadetud.

Kool teavitas nelja asjaosalise õpilase vanemaid, võttis lastelt ära mõned privileegid, paigutas Markuse Liisist eemale teise kohta ning korraldas selgitavad vestlused.

Kooli nõustaja, proua Lepp, viis kogu klassile läbi ka spetsiaalse tunni, ilma et oleks Liisi teistele hoiatava näitena esitanud.

Ta kirjutas tahvlile kaks lauset:

„Keegi on teistsugune. Keegi teeb selle erinevuse üle nalja.”

Seejärel küsis ta õpilastelt, kumb käitumine tegelikult probleemi põhjustas.

Kui Markus väitis, et keegi poleks midagi öelnud, kui Liisil poleks olnud siniseid juukseid, küsis proua Lepp temalt, kas probleem oleks tema nägemine või teiste inimeste käitumine juhul, kui keegi võtaks temalt prillid ära ja hakkaks tema üle naerma, sest ta ei suuda enam tahvlilt lugeda.

Markusel polnud sellele vastust.

Samal õhtul helistas proua Kask Maarjale, et isiklikult vabandust paluda. Ta tunnistas, et tema esimene reaktsioon, kui Liis oli jaki seljast võtnud, oli pidada T-särki lugupidamatuks. Kuid pärast särgi tagaküljel oleva küsimuse lugemist mõistis ta, et tal polnud sellele vastust.

Järgmisel hommikul kohtusid Markus ja tema ema Kadri Maarja ja Liisiga kooli kantselei lähedal, et poiss saaks isiklikult vabandada tüdruku solvamise ja tema juuste üle nalja tegemise pärast.

Liis võttis vabanduse vastu lihtsa ja rahuliku sõnaga:

„Olgu.”

Kuigi Maarja ei lubanud Liisil maalitud T-särki teist korda koolis kanda, jäi klassiruumis toimunud vaikne muutus kestma.

Järgnevate nädalate jooksul hakkas üks tüdruk, kes oli seni vältinud oma prillide kandmist, neid jälle kasutama. Üks poiss kandis roosasid kingapaelu, mida ta polnud varem julgenud teistele näidata, ning üks teine tüdruk lõpetas pikkade varrukate kandmise selleks, et oma käsivarrel olevat sünnimärki varjata.

Kuu aega hiljem, kooli lemmikvärvide päeval, ilmus proua Kask kooli, juustes üks väljapestava lilla värviga tehtud salk.

Liis pidas seda alguses sobimatuks, kuid otsustas lõpuks vastumeelselt, et tema õpetaja näeb „päris lahe” välja.

Kuus nädalat hiljem oli sinine värv hakanud tuhmuma ning Liis mainis möödaminnes, et tahaks pärast suvevaheaega proovida roosat.

Tema jaoks polnud juuksevärv kunagi olnud poliitiline avaldus ega väljakutse autoriteedile. Ta oli lihtsalt kaheksa-aastane tüdruk, kellele meeldis sinine värv.

Maarja voltis kokku valge T-särgi, mis oli nüüdseks tütrele väikeseks jäänud, ning asetas selle mälestuste karpi koos koolifotode ja sünnipäevakaartidega.

Ta tahtis alles hoida seda rõivaeset, millele kirjutatud sõnad olid sundinud tema tütre ümber olevaid täiskasvanuid seisma silmitsi olulise küsimusega:

Mis oli tegelikult suurem tähelepanu kõrvalejuhtija – ühe lapse sinised juuksed või julmus, millega nende vastu reageeriti?

Like this post? Please share to your friends: