Igal 20. detsembril oli mul emaga rituaal, mis ei muutunud kunagi: me ostsime suurima šokolaadi, mis poes leidus, võtsime kaks kohvi ja istusime ikka samale külmale pargipingile vana tamme all. Me jagasime šokolaadi, jõime kohvi ja tegime aasta-aastalt uue foto. Kui mu ema oktoobris suremas oli, laskis ta mul lubada, et kui aeg on käes, kuulan ma oma südant ja teen seda, mida õigeks pean. Ta laskis mul lubada veel üht asja – et ma lähen 20. detsembril parki, isegi ilma temata. Kaks nädalat hiljem viis vähk ta endaga ja kui detsember saabus, tundus maailm talumatult tühjana.
20 kuupäeva hommikul saatis lein mind poodi, kuni ma puhtast harjumusest šokolaadi ja kohvid ostsin. Tee parki tundus pikem ja külmem kui kunagi varem ning pingi juurde jõudes mu süda seiskus. Seal istus juba üks mees, hoides käes hiiglaslikku šokolaaditahvlit. Ta nägi välja väsinud, habras ja täiesti kohatu, kuid mind nähes täitus ta nägu kergendusega. Ta ütles, et tundis mu ema ja et emal oli minu ees üks saladus – saladus, mille ta pidi ema palvel paljastama siis, kui õige hetk on käes.
See saladus purustas kõik, mida ma uskusin teadvat. Mees rääkis, et tema on minu isa ja et ema oli valetanud tema surma kohta, et mind kaitsta, pärast seda, kui mees oli minu beebieas minema läinud. Ta tunnistas, et lahkus nõrkuse ja hirmu tõttu ning et ta elu ei taastunud sellest kunagi päriselt. Aastate jooksul oli ta üritanud naasta, kuid ema ei lasknud teda minu lähedale – kuni eelmise aastani, mil ema lõpuks nõustus, teades, et ta enda aeg hakkab otsa saama.
Põhjus selgus peagi. Ka tema oli suremas. Ta maks üles ütlemas ja ta vajas doonorit. Ta ei tulnud ainult tõtt rääkima; ta tuli paluma, et ma kaaluksin tema elu päästmist. Järsku said ema kummalised sõnad haiglas tähenduse. See oligi see otsus, milleks ta mind ette valmistas – hetk, mil viha, lein ja armastus põrkuvad ning vaid mu enda südametunnistus saab teed näidata.
Ma kõndisin pingi juurest minema, olles selle koorma all lämbumas. Ma ei teadnud, kas suudan andestada mehele, kes meid hülgas, rääkimata talle osa oma kehast andmisest. Kuid ma teadsin, et ema uskus, et olen piisavalt tugev ise otsustama. Kas ma ütlen “jah” või “ei”, see otsus on minu – ja esimest korda pärast ema surma mõistsin ma, et ka see oli osa tema viimasest õppetunnist: õige tegu on harva lihtne, kuid see nõuab alati oma südame kuulamist.