Jutuvestja Anna oli kurnatud oma kaksikutest poegade üksi kasvatamisest, samal ajal kui tema abikaasa Kalle hoidis vanemlikest ja kodustest kohustustest kõrvale, tõrjudes iga abipalve mõne ettekäändega. Anna ainus lohutus oli köök – pelgupaik, mille jaoks ta oli vaevaga säästnud ja mille ta oli oma kätega renoveerinud. Ta oli valinud iga detaili, alates kreemikatest toonidest kuni valgustiteni, et tunda end lõpuks ometi kodus. See habras kodurahu purunes täielikult, kui Kalle kutsus Annaga nõu pidamata oma ema Berta enda juurde elama, et too „aitaks kaksikutega“. Berta osutus kiiresti pidevaks kriitikaallikaks: ta arvustas Anna emadust, kokkamisoskust ja välimust, samal ajal kui Kalle vaid õigustas oma ema käitumist ja tõmbus veelgi rohkem eemale.
Pärast seda, kui Anna oli päevi mürgist atmosfääri talunud, pakkis ta lapsed kokku ja läks ajutiselt oma ema juurde. Ta naasis neli päeva hiljem, olles surmväsinud, et astuda keset sürreaalset õudusunenägu: tema armastatud ja hoolega kujundatud köök oli kadunud. Seinad olid kaetud silmitult kriiskava närimiskummiroosa lillelise tapeediga ning kreemikad kapid olid värvitud täpselt samasugust jäledat roosat tooni. Berta seisis keset seda kaost uhkelt värvirulliga ning Kalle irvitas ja kaitses oma ema „üllatust“ kui viisi „asju värskendada“. Sel hetkel, seistes oma ainsa isikliku ruumi varemetel, katkes Anna kannatus. Ta mõistis, et Kalle oli teadlikult lubanud emal hävitada osa tema identiteedist.
Anna üllatas nii Kallet kui ka Bertat, reageerides nutu asemel külma otsustavusega. Ta nõustus, et kuna nemad on otsustanud, mis on majale parim, siis võivad nad seda maja ka „mõnda aega ise majandada“. Ta pakkis kiiresti koti ja teatas, et naaseb kohe oma ema juurde. Kui Kalle protestis tema „dramaatilise“ reaktsiooni vastu, öeldes, et see on „kõigest värv“, pani Anna vastutuse kindlalt mehele tagasi: „Siis ei ole sul ju midagi selle vastu, et hoolitseda kaksikute, söökide, pesu ja kõige muu eest, mis on vaid osa majapidamisest.“ Ta lahkus, ignoreerides Berta vihaseid kommentaare, ja peatus vaid korraks, et öelda Kallele: „Nad on ka sinu pojad, Kalle. Saa hakkama.“
Maja langes kiiresti kaosesse; kaksikud nutsid tunde, pesuhunnikud kasvasid ning Kalle ja Berta olid täielikult ülekoormatud ja tülitsesid omavahel. Kui sorakil ja lüüasaanud Kalle lõpuks Anna ema ukse taha ilmus ja tunnistas, et nad „ei saa ilma sinuta hakkama“, esitas Anna oma tingimused, mille üle ei kaubelda: köök tuleb uuesti värvida ja taastada algne kujundus; Berta peab kohe välja kolima (edaspidised külastused on lühikesed ja kontrollitud) ning Kalle peab hakkama kodutöid ilma vabandusteta jagama. Berta ahmis sellise „reetmise“ peale õhku, kuid Kalle nõustus kabuhirmus kõigi tingimustega ning renoveerimine algas veel samal ööl.
Kulus täpselt 47 tundi, kuni Kalle oli kapid üle värvinud ja köögi uuesti tapeetinud, saates tõestuseks meeleheitlikke ja kurnatud selfisid. Berta kolis välja ja Anna naasis alles siis, kui köök oli taastatud ja tema piirid füüsiliselt paika pandud. Kalle palus siiralt vabandust ja lubas teda kuulda võtta ning tema eest seista. Kolm nädalat hiljem teeb Kalle järjepidevalt oma osa vanemlikest ja kodustest töödest ning Berta sekkumised on kontrolli all. Anna ja Kalle käivad nüüd teraapias, kuid iga kord, kui Anna oma taastatud kreemikasse kööki astub, meenub talle tähtsaim õppetund: tal on lubatud võtta ruumi ja ta ei pea end pisemaks tegema, et teistel oleks mugav.