Jutustaja Annika oli kurnatud kaksikute poegade üksi kasvatamisest, samal ajal kui tema mees Kalle hoidus vanemlikest ja kodustest kohustustest kõrvale, tõrjudes iga abipalve järjekordse ettekäändega. Annika ainus lohutus oli köök – varjupaik, mille jaoks ta oli vaevaga raha säästnud ja mille ta oli ise renoveerinud. Ta oli valinud iga detaili, alates kreemikatest toonidest kuni valgustiteni, et tunda end lõpuks ometi koduselt. See habras kodurahu purunes täielikult, kui Kalle, ilma Annikaga nõu pidamata, kutsus oma ema Maie enda juurde elama, et too „kaksikutega aitaks“. Maie osutus kiiresti pidevaks kriitikaallikaks: ta arvustas Annika emadust, kokkamisosiust ja välimust, samal ajal kui Kalle vabandas ema käitumist lihtsalt välja ja tõmbus veelgi rohkem eemale.
Pärast päevi mürgises õhkkonnas viibimist pakkis Annika lapsed kokku ja läks ajutiselt oma ema juurde. Ta naasis neli päeva hiljem, olles surmväsinud, kuid sattus sürreaalsesse õudusunenäkku: tema armastatud ja hoolikalt kujundatud köök oli kadunud. Seinad olid kaetud kireva ja karjuva närimiskummiroosa lillelise tapeediga ning kreemikad kapid oli värvitud täpselt sama jälgi roosa tooniga. Maie seisis keset kaost, värvirull uhkelt käes, ning Kalle irvitas ja kaitses oma ema „üllatust“ kui viisi „asju värskendada“. Sel hetkel, seistes oma ainsa tõelise omapaiga varemetel, katkes Annika kannatus. Ta mõistis, et Kalle oli teadlikult lubanud oma emal tükikese naise identiteedist lihtsalt kustutada.
Annika üllatas nii Kallet kui Maiet, reageerides pisarate asemel külma otsustavusega. Ta nõustus, et kuna nad on otsustanud, mis on majale parim, siis võivad nad seda ka „mõnda aega juhtida“. Ta pakkis kiiresti koti ja teatas, et naaseb kohe oma ema juurde. Kui Kalle protestis naise „dramaatilise“ reaktsiooni vastu „kõigest värvi“ pärast, pani Annika vastutuse kindlalt mehe õlgadele: „Siis ei ole sul ju midagi selle vastu, et hoolitseda kaksikute, söökide, pesu ja kõige muu eest, mis on ’kõigest’ osa majapidamisest.“ Ta lahkus, eirates Maie vihaseid märkusi, ja peatus vaid hetkeks, et Kallele öelda: „Nad on ka sinu pojad, Kalle. Mõtle midagi välja.“
Maja langes kiiresti kaosesse; kaksikud nutsid tunde, pesuhunnikud kasvasid ning Kalle ja Maie olid ülekoormatud ja tülitsesid lakkamatult. Kui Kalle ilmus räsituna ja lööduna Annika ema ukse taha ning tunnistas, et nad „ei saa ilma sinuta hakkama“, esitas Annika oma tingimused, mille üle läbirääkimisi ei peeta: köök tuleb uuesti värvida ja taastada algne kujundus; Maie peab kohe välja kolima (tulevased külastused on lühikesed ja kontrollitud); ning Kalle peab hakkama kodutöid ilma ettekääneteta jagama. Maie ahmis sellise reetmise peale õhku, kuid Kalle nõustus kiiresti kõigi tingimustega ja renoveerimine algas veel samal ööl.
Kallele kulus täpselt 47 tundi, et kapid ise üle värvida ja köök uuesti tapeetida, saates tõestuseks meeleheitlikke ja kurnatud selfisid. Maie kolis välja ning Annika naasis alles siis, kui köök oli taastatud ja tema piirid füüsiliselt paika pandud. Kalle palus siiralt vabandust ja lubas naist kuulata ning tema eest seista. Kolm nädalat hiljem täidab Kalle järjepidevalt oma osa vanemlikest ja kodustest kohustustest ning Maie sekkumised on kontrolli all. Annika ja Kalle käivad nüüd teraapias, kuid iga kord, kui Annika astub oma taastatud kreemikasse kööki, meenub talle elu olulisim õppetund: tal on lubatud võtta ruumi ja ta ei pea end teiste mugavuse nimel väiksemaks tegema.