Isa raseeris oma kaksikpoegade pead, et neid eristada – see, mida ema sel ööl beebimonitorist nägi, pani ta trepist üles tormama

Kui Emma nägi kell 23.30 beebimonitorist, et tema abikaasal on käes juukselõikusmasin, tormas ta trepist üles. Samal päeval varem, kui ta poest koju tuli, avastas ta oma nelja-aastased identsed kaksikud, Markuse ja Martini, raseeritud peadega ning suurte „M“- ja „M“-tähtedega pealael – tema abikaasa Henri impulsiivne katse lahendada probleem, mis oli talle juba pikka aega meelehärmi valmistanud. Hiljem samal ööl monitori vaadates nägi ta, kuidas Martin äratas Markuse, pani ta voodit ja pidžaamat vahetama ning sosistas kaamera poole „Psst“, just enne seda, kui Henri juukselõikusmasinaga sisse astus.

Üleval muutus olukord kiiresti ärritusest täielikuks hämmelduseks. Markus ja Martin naeratasid teineteise voodites ning nende peadele tehtud tähed olid peaaegu kadunud, ebaühtlaselt maha lõigatud. Poisid tunnistasid, et olid varem leidnud juukselõikusmasina vannitoa kraanikausilt ja raseerinud teineteise tähtedest osa maha. Enne kui Emma jõudis kehtestada ülejäänud ööks range juukselõikusmasina keelu, avaldas Martin vaikselt midagi, mis pani südame valutama: nad olid seda teinud, sest olid kuulnud, kuidas isa ütles, et ta on kurb ja ei oska hästi isa olla.

Seitse aastat olid Emma ja Henri käsitlenud mehe raskusi poiste eristamisel pideva naljana. Võõraste jaoks olid Markus ja Martin peaaegu äravahetamiseni sarnased – neil olid blondid lokid, sinised silmad, lohukesed põskedes, sama pikkus ja sarnased hääled. Emma tundis nad aga vaevata ära: rahulik ja tähelepanelik Markus, kes kaisutas rohelist dinosaurust nimega Piksel, kortsutas närviliseks muutudes nina ega armastanud maasikaid, erinevalt jutukast Martinist, kes magas selili, käed üles tõstetud, hõõrus vasakut kõrva ja armastas maasikaid lausa karpide kaupa. Emma polnud aga märganud, kui raskelt mõjusid Henrile tema eksimused sünnipäevadel, poiste lasteaiast järele tulles ja perekondlikel kokkutulekutel.

Pärast poiste magamapanekut selgitas Henri, mida kaksikud olid pealt kuulnud. Pärast Emma lahkumist samal pärastlõunal oli ta helistanud oma vennale Toomasele, et kurta poiste juukselõikuste üle, ning tunnistanud valusa tõe: kuigi ta teadis nende eelistusi ja harjumusi, tekitas mõnikord mõlema poisi kõrvuti nägemine, kui kumbki ei rääkinud, temas paanikat ja häbi. Ta kartis, et ühel päeval saavad poisid aru, et nende enda isa peab nende eristamiseks ära arvama. Kuna Markus ja Martin olid koridorist pealt kuulanud, otsustasid nad ise asja käsile võtta, et „issi tunneks meid ära“.

See öö tähistas pöördepunkti selles, kuidas pere poiste segiajamisse suhtus. Selle asemel, et muuta äratundmine pingeliseks testiks, mängis Henri poistega lõbusat äraarvamismängu – ta tundis Markuse ära Pikseli järgi, tabas Martini vasaku kõrva hõõrumise pealt ning naeris isegi siis, kui kaksikud kohad vahetasid ja teda ninapidi vedasid. Emma palus samuti vabandust, et oli teinud nalja millegi üle, mis Henri tegelikult väga haiget tegi, ning nad leppisid kokku, et järgmisel hommikul lõikavad ebaühtlased kohad ühtlasemaks.

Kuu aega hiljem jagas Henri veel üht pusletükki. Silmauuring oli täiesti korras, kuid pärast seda, kui arst kuulis tema raskustest nägude äratundmisel, soovitas ta uurida pigem näotuvastust kui ainult nägemisteravust. Jaanuaris toimunud järelvisiidil spetsialisti juurde sai Henri teada, et tema sümptomid viitavad kergele kaasasündinud prosopagnoosiale ehk näopimedusele. Selle vastu polnud ravimeid ega ka põhjust karta progresseeruvat haigust; ta lihtsalt tugines rohkem kui enamik inimesi muudele vihjetele peale näo, mistõttu olid identsed nelja-aastased kaksikud, kellel olid ühesugused juukselõikused, tema jaoks eriti keeruline väljakutse.

Selle selguse saabudes vähenes pinge. Emma lõpetas Henri narrimise ning Henri keskendus veelgi rohkem igapäevastele detailidele, mis poisse eristasid – Markuse ettevaatlik lähenemine, alguses kinnise suuga naermine ja komme nimetada võileibu „Sam-võileibadeks“, võrreldes Martini hoogsa sisseastumise, turtsuva naeru ja eelistusega süüa võileibu ilma koorikuta. Isegi siis, kui poisid läksid lasteaeda ja hiljem Halloweenil oma kostüümid vahetasid, tundus segadus pigem mänguline kui koormav. Tagantjärele mõistis Emma, et Henri polnud poiste päid raseerinud laiskusest, vaid kartusest neid alt vedada – ja poisid olid neile mõlemale meelde tuletanud, et lapse tõeline tundmine ulatub palju kaugemale kui üks täht peanahal.

Like this post? Please share to your friends: