Anna sündis pimeduses.

Maailm, mis oli täis värve, nägusid ja silmapiire, jäi talle alati suletud ukse taha.

Pimedusest sai tema saatus esimesest hingetõmbest alates — ja häbi tema isale, uhkele mõisnikule, kes oli harjunud pidama nõrkust isiklikuks lüüasaamiseks.

Ta ei vaadanud tütart kunagi hellusega. Anna oli talle meeldetuletus ebatäiuslikkusest, plekk perekonna aule.

Ja kui Anna sai kaheksateistkümneseks, teatas ta, ilma tüdruku arvamust küsimata, külmalt:

— Sa abiellud Lukasega, talupojaga alumisest külast.

Ei armastust ega valikut — ainult saatus, mis oli välja öeldud vaikivate teenijate juuresolekul.

Uudis šokeeris kõiki. Miks pidi rikas mõisnik andma oma tütre — isegi pimeda — nime ja maata vaese mehe kätte?

Mõned sosistasid, et isa otsustas lihtsalt “koormast” vabaneda, teised nägid selles keerulist karistust Anna pimeduse eest.

Anna aga langetas vaikides pea. Kuulekus oli ainus, mida talle õpetati.

Lukase kodu oli väike, tuule eest krigisev, kuid üllatavalt soe.

See lõhnas leiva, värske heina ja headuse järele.

Lukas rääkis vähe, kuid iga tema žest kiirgas kannatlikkust. Ta ei suhtunud Annasse kui õnnetusse — ta rääkis temaga, kirjeldas päikeseloojangu värve, pilvede jooni, vihma liikumist klaasil.

— Vaata, — ütles ta, — päike justkui sulas täna jõkke. Vesi on nüüd nagu kuld.

Ja kuigi Anna ei näinud valgust, õppis ta seda tema sõnades tundma.

Õhtuti luges ta talle raamatuid — vaikse häälega, milles helises elu.

Mõnikord tabas ta end mõttelt, et naeratab, nägemata teise naeratust.

Nii kasvas tänulikkus märkamatult armastuseks — soojaks, lihtsaks, nagu kevadine hingus.

Möödus aasta.

Ühel päeval saabus külla pealinnast arst — mees, kellest räägiti kui imetegijast. Ta tegi operatsioone, mis tagastasid nägemise neile, kes olid kogu elu pimeduses elanud.

Lukas kuulas lugusid hinge kinni hoides.

Ja ilma naisele sõnagi lausumata, müüs ta kõik, mis tal oli: hobuse, tööriistad, isegi osa maast, et operatsiooni eest maksta.

Ta töötas öö läbi, kuni käed külmast pragunesid, ja alles siis julges ta rääkida talle oma unistusest — kinkida talle valgus.

Anna nuttis, anus teda seda mitte tegema. Kuid Lukas pigistas vaid tema kätt:

— Valgus kuulub sulle, Anna. Ma ainult aitan tal leida tee.

Operatsioon möödus vaikuses, kus iga liigutus tundus olevat igavik.

Taastumise nädalad olid piinavad. Anna elas lootuse ja hirmu vahel — mitte niivõrd valguse, kuivõrd kartuse ees seda kaotada.

Ja siis ühel hommikul, kui aknast tungis sisse esimene kiir, tundis tema voodi kõrval istuv Lukas, kuidas naine võpatas.

Anna avas silmalaud. Maailm tungis esimest korda tema teadvusse — pimestav, tohutu, elav.

Ja selles valguses nägi ta Lukase nägu — lihtsat, väsinud, kuid kiirgamas sellist headust, mida ta polnud varem tundnud.

— Selline sa siis oled, — sosistas ta, ja pisarad jooksid mööda põski, — mu valgus.

Kui küla sellest teada sai, ei suutnud inimesed uskuda: vaene talupoeg tagastas rikka mehe tütrele nägemise.

Ja isa, kuuldes imest, seisis kaua akna all, rusikad kokku surutud.

Ta mõistis, et soovides vabaneda häbist, kaotas ta ise au.

Ta andis oma tütre mehele, kes polnud vaene, vaid haruldase, tõelise aadlisüdamlikkusega inimene.

Sellest ajast peale ei kartnud Anna enam maailma.

Ta kõndis mööda põlde, mööda radu, mida varem vaid kätega katsus — nähes nüüd iga lehte, iga kiirt, Lukase iga pilku.

Ta leidis valguse, armastuse ja tõe — mitte silmadega, vaid südamega.

Ja teda vaadates teadis ta: pimedus ei lõppenud mitte sel päeval, mil ta nägijaks sai,

vaid sel päeval, mil ta esimest korda õppis hingega nägema.