Väikeses, rahutust vaikust kandvas Eesti külas juhtus tragöödia, mis jäi elanikke saatma igaveseks. Äikesetormi keskel kustusid kaks süütut elu — kaksikud Leila ja Liam, lahutamatud oma esimesest hingetõmbest kuni viimase hetkeni. Nende matused pidid olema rahulik hüvastijätt, täis pisaraid ja mälestusi. Kuid keegi ei osanud aimata, et sellest tumedast päevast saab painajalik õudusunenägu.

Nutuhäälte ja palvete keskel lebasid kaks väikest valget kirstu kõrvuti — sümboliks vennalikule armastusele, mis oli liiga vara purustatud. Just siis, kui preester alustas palvet, lõikas õhku karje. See oli kuueaastane Emma, kaksikute nõbu, kes osutas väriseva käega ühe kirstu poole.
— Liam liigub! Ma nägin! — hüüdis ta.

Kõik tardusid. Õhk seisis. Siis kostis kirstust summutatud mütsatus. Inimesed karjusid, mõned põgenesid, teised pillasid telefonid käest. Vanemad jooksid kirstu juurde, nende südames lootuse ja hirmu segu. Aga see mütsatus polnud viimane…

Leila ja Liam polnud lihtsalt õde ja vend — nad olid hingekaaslased, sündinud vaid viieminutilise vahega. Pealtnäha oli nende elu täiuslik: soe kodu, armastav pere, kaks rõõmsat last. Kuid nende maja seinte taga varitses midagi pimedat.
Leila, julge ja uudishimulik, juhtis alati nende mänge; Liam, vaikne ja hell, järgis teda kuulekalt. Siis algasid veidrused — Liam rääkis nähtamatute inimestega, sosistas öösiti varjudele, mida ainult tema nägi. Ühel päeval leidis Leila oma voodi alt vihiku, mis oli täis häirivaid joonistusi: tumedad metsad, näotud olendid ja keskel üks sõna: Vaatleja.

Kui ta näitas seda emale, Saarale, sai ta pahandada.
— Ära hirmuta oma venda! See on lihtsalt tema fantaasia.
Aga Leila teadis, et midagi sünget varitses Liami ümber.

Majapidamises hakkasid juhtuma kummalised asjad: tuled vilkusid, keset suve puhus läbi tubade külm õhk, ventilatsioonist kostis sosinaid. Ühel ööl ärkas Leila ja nägi Liami enda voodi kõrval seismas — silmad tühjad, hääl kähisev:
— Ta on peaaegu siin.

Ühel pärastlõunal tuli Liam koju, jalad mudased, näol kummaline naeratus.
— Vaatleja näitas mulle koha, ütles ta tasa.

Leila leidis vanast ajalehest artikli poisist nimega Kaarel, kes oli aastaid tagasi samas piirkonnas kadunuks jäänud. Tema viimased sõnad olid: Ta tuleb minu järele.

Kaks päeva enne matuseid suri Liam krambihoos. Arstid nimetasid seda haruldaseks epilepsia vormiks, kuid Leila teadis, et Vaatleja oli ta endale võtnud. Järgmisel hommikul leiti ka Leila surnuna oma voodist. Kaksikud — surnud 24 tunni jooksul.

Matustel, kui valged kirstud kõrvuti seisid, hakkas Liam’i kirst seestpoolt kolisema. Emma karjus, et ta nägi teda liigutamas. Preester püüdis rahustada, öeldes, et see on vaid õhk, mis keha ümbert pääseb. Aga sügaval sisimas tundsid kõik, et õudus alles algas.

Õhtul, kui pere koju naasis, avanes kaksikute toa uks iseenesest. Tuled vilkusid ja peeglisse ilmus uduse sõnumiga kiri:
„Tema on järgmine.”

Sarah otsis nõu oma vanaemalt, 90-aastaselt Ellalt, kes sosistas:
— Vaatleja toitub hirmust ja kaksikute sidemest. Ta tuleb tagasi iga kolmekümne aasta tagant.

Õudus kasvas. Ühel ööl karjus Emma, et “Leila on voodi all”. Isa Mart jooksis appi, kuid sai millegi nähtamatu hoobi pähe. Ja siis nad nägid seda — kõrge, näotu olend, kelle silmad hõõgusid punaselt pimeduses. Politsei ei leidnud midagi, kuid üks ametnik tundis ära joonistused Leila vihikust: tema nõbu oli samas metsas kadunud.

Sama öö kirjas Liami päevikus vaid üks lause:
„Kesköö. Uks. Too ta.”

Keskööl läks Sarah metsa. Emma järgnes talle. Väändunud puude all ilmus Vaatleja.
— Nüüd tahab ta mind, sest Leila võitles vastu, sosistas Emma.

Sarah üritas tüdrukut kaitsta, kuid olend naeratas ja pimedus neelas nad endasse. Hommikul Emma kadus. Tema joonistatud kaardi järgi leidsid nad metsa lagendiku — seal seisis Liam mustade silmadega ja Leila, keda ümbritses õrn valgus.

— Sa pead valima, ütles Leila. Üks jääb, teine läheb.

Emma ilmus välja — kahvatu, kuid elus.
— Leila aitas mind, sosistas ta.

Sarah nuttis teda kallistades, kui Leila astus rahulikult edasi.
— Mul pole enam hirmu, ema. Ma tean, mida pean tegema.
Liam võttis tal käest kinni.
— Kui me läheme koos, lõpeb kõik.

Nad astusid pimedusse. Tekkis ere valgus, Vaatleja karjatas ja mets vaikis.

Kui Sarah ja Mart metsast välja tulid, oli taevas selge. Maapind, kus värav seisis, oli suletud, ja sealt kasvasid kaks lille — üks valge ja üks sinine.

Tol ööl joonistas Emma pildi Leilast ja Liamist helendavas väljal, naeratamas.
— Nad on nüüd hästi, sosistas ta.

Nädalad hiljem oli majas rahu. Aeda istutati puu, lootuse sümboliks. Mõnikord vaatas Emma aknast välja ja sosistas:
— Aitäh, Leila. Aitäh, Liam.

Sarah naeratas, teades, et on sidemeid, mida isegi surm ei suuda murda. Ja kusagil sügaval metsas kostsid endiselt kauged naeruhääled… tõestus sellest, et armastus ei sure kunagi — ja mõned lõpud on tegelikult uued algused.