Lapsepõlves oli kodu täis muusikavarustust. Nende hulgas oli akustiline kitarr, mida mängiti elutoas, ning puidust köögilusikas, mis täitis ajutise mikrofoni ülesannet. Pärast ema surma pandi kitarr kõrvale ning selle asemele tulid igapäevased esemed, näiteks kulunud jalanõud, millest vesi läbi tungis, ja koolidokumendid, mis vajasid isa allkirja. Kaheteistkümneaastaselt sahtlist midagi otsides leidis ta trükitud fotod, millel oli näha laval esinemist, pikki juukseid, kitarre ja kontserdipublikut. Isa võttis need esemed kiiresti enda kätte.
Kuueteistkümneaastaselt ajendas iseseisvalt arendatud kirg muusika vastu teda hankima brošüüre muusikaproduktsiooni tarkvarade kohta. Lõpuks loobus ta neist siiski tavapäraste töövõimaluste kasuks. Kaheksateistkümneaastaseks saades leidis ta köögilaualt käsitsi kirjutatud sedeli, milles nõuti tema toa eest igakuist üüri summas 250 dollarit. Järgmise viie aasta jooksul kuhjusid igapäevased kulud: vahetused toidupoe riiulite täitmisel, auto remondiarved, uued tööjalanõud ja igakuised 250-dollarilised sularahamaksed, mille ta lauale jättis. Samal ajal hoidis ta oma magamistoas helitehnikat, sealhulgas kasutatud mikrofoni, heliliidest ja heli summutavaid tekke.
Pärast isa surma vähki ulatas isa kauaaegne sõber Toomas talle kleeplindiga suletud pappkasti, mis sisaldas mitmesuguseid isiklikke esemeid. Sees olid vana nahkvest bändide embleemidega, kaelakaardid lava taha pääsemiseks, kitarriplektrid, arhiivifotod esinemistest, ema portree ja võtmehoidja külge kinnitatud aadressiga võti. Võti avas äärelinna tööstuspiirkonna lähedal asuva märgistamata hoone ukse.
Hoone sees asus täielikult sisustatud helistuudio, millel olid tumedad akustilised seinapaneelid, suur mitmekanaliline helimikser, kõlarid, arvutimonitorid, mikrofonid, kitarrivõimendid ja klaasvaheseina taga paiknev trummikomplekt. Seintel rippusid vanad kontserdiplakatid, ajaleheväljalõiked pealkirjadega teatrietenduste kohta, elektrikitarrid, klahvpillid, kvaliteetsed heliliidesed ning parandatud kasutatud must kitarr, millel oli hõbedase tähega kleebis.
Kui ta ühendas arvutiga USB-mälupulga, millele oli kirjutatud „Meie bänd“, leidis ta sealt arhiveeritud proovivideoid, bändi klippe ja viimase stuudios salvestatud video. Helimikseri all olevast sahtlist leidis ta puidust karbi, milles oli kuuskümmend paberümbrikku. Iga ümbrik oli märgistatud kuu ja aastaga ning need sisaldasid kokku 15 000 dollarit sularaha – täpselt sama palju, kui moodustasid kõik tema igakuised 250-dollarilised üürimaksed. Karbis oli ka käsitsi kirjutatud juhistega sedel.