Hoolikalt riietunud naaber nimega Katrin pani igal hommikul kõnniteele prügiveoautole suuri ehituskotte. Läheduses elav elanik, keda see igapäevane rituaal häiris ja samal ajal uudishimulikuks muutis, läks lõpuks üle tänava, et kotte lähemalt uurida, ning avastas sealt noore tüdruku riided, koolikaustad, pildiraamid ja isiklikud esemed.
Kui ta pöördus ühe kaua selles naabruskonnas elanud elaniku poole, selgus, et need asjad kuulusid Katrini tütrele Liisile, kes oli 11 aastat tagasi pärast tüli kodust välja minnes traagiliselt hukkunud. Lõppstaadiumis vähki põdev Katrin ootas võõrandunud poja Markuse külaskäiku ning püüdis meeleheitlikult tütre magamistuba tühjendada, et kaitsta end valusate mälestuste eest.
Naabrid ja Peeter sekkusid kaastundlikult. Selle asemel et lasta Katrinil kõik asjad pimesi prügikasti visata, aitasid nad tal esemed läbi vaadata ning otsustasid jätta alles valiku asju, mida Markus saaks hiljem ise hinnata, selle asemel et tuba täielikult tühjaks teha. Kui Markus lõpuks koju naasis, mõistis ta kohe, kui oluline oli seista koos emaga silmitsi nende säilinud mälestustega.
Koos istudes rääkisid Markus ja Katrin lõpuks lahti süütunde ja süüdistused, mida nad olid endas kandnud üle kümne aasta. Nad andestasid teineteisele ning lubasid ühise leina kaudu endal paranema hakata. Kaks kuud hiljem suri Katrin rahulikult, jättes Markusele perekodu ning sügava leppimise, mille nad olid saavutanud enne tema viimaseid päevi.