Igal hommikul, täpselt kell üheksa, avanes Wilhelmstraße nurgal asuva lihapoe uks vaikse kriuksatusega.

Sisse astus tema — proua Eleonora Valge, seitsekümmend aastat vana, habras, hallipäine, ratastega käru ja igavese halli salliga õlgadel.

— Nagu tavaliselt, nelikümmend kilo veiseliha, — ütles ta summutatud häälega, pannes letile korralikult kokkuvolditud kupüürid.

Noor lihunik, Tanel, oli iga kord segaduses. Nelikümmend kilo — iga päev! See oli ju peaaegu pool rümpa.

Alguses arvas ta, et naine aitab varjupaika. Siis otsustas — äkki toidab ta koeri või tarnib liha restorani.

Kuid nädalast nädalasse — kõik oli sama. Ei selgitusi ega naeratust. Ainult lõhn — terav, metalne, nagu vana raud ja veri.

Kui Eleonora lahkus, rippus poes pikka aega see kummaline aroom, millest Tanelil millegipärast seest külmaks läks.

Ühel õhtul ta ei pidanud vastu. Uudishimu oli hirmust tugevam.

Tanel sulges poe ja, varjudes kapuutsi alla, läks talle järele.

Naine kõndis aeglaselt, vedades raskelt käru, milles lebasid pakitud tükid värsket liha. Lumi kriuksus jalge all, laternad valgustasid vaevu tühje tänavaid.

Naine ületas silla, möödus ladudest ja peatus tohutu mahajäetud tehase juures.

Tanel kortsutas kulmu. Tehas oli seisnud tühjana juba umbes kümme aastat. Klaasid olid välja löödud, seinad niiskusest mustunud.

Kuid Eleonora avas küljeukse võtmega — ja kadus sisse.

Ta ootas. Minut. Viis. Kakskümmend.

Kui ta lõpuks välja tuli, oli käru tühi. Ei pakke ega liha jälgi. Ainult tema käed värisesid ja nägu oli surmavalt kahvatu.

Järgmisel päeval kordus kõik.

Ja kolmandal — samuti.

Siis Tanel otsustas.

Kui Eleonora oli rooste läinud ukse taha peitunud, hiilis ta talle järele.

Sees oli pime ja niiske. Lõhn — raske, kopitanud, nagu oleksid aastad seal sees mädanenud.

Ta kuulis kummalisi helisid — ei samme, ei inimhäält. Midagi urina ja oigamise vahepealset.

Tanel astus ettevaatlikult lähemale, vaatas läbi prao betoonseinas — ja tardus.

Vanades tsehhides seisid massiivsed puurid.

Ja nendes… lõvid. Tõelised, tohutud, tihedate lakkade ja merevaigukarva silmadega. Neli tükki. Nad liikusid närviliselt, urisesid, närisid luid, mis olid põrandale laiali loobitud.

Ja kaugemal seina ääres, vanas tugitoolis, istus Eleonora.

Kudus salli ja rääkis vaikselt:

— Vaikselt, mu kallikesed… varsti on jälle võitlus. Inimesed ootavad. Te peate olema tugevad.

Tanel taandus. Süda peksles, higi oli otsa ees.

Kuid üks lõvidest tõstis äkki pea ja urises. Heli veeres mööda saali nagu äike.

Eleonora pööras end järsult ümber. Tema silmad sähvatasid.

— Kes siin on?! — hüüdis ta.

Ta ei hakanud ootama. Tormas ukse juurde, komistas, lendas välja ja, tagasi vaatamata, helistas politseisse.

Kui saabunud ohvitserid sisse tormasid, ei uskunud nad oma silmi.

Kõik osutus reaalsuseks: puurid, liha, võitluste jäljed, verejäljed betoonpõrandal.

Eleonora Valge osutus endiseks zooloogiks. Pärast linna loomaaia sulgemist oli ta neli lõvi endaga kaasa võtnud, “et nad ei hukkuks”.

Kuid aja jooksul muutis ta hoolitsuse äriks — korraldas põrandaaluseid võitlusi, kuhu tulid rikkad vaatajad üle kogu Euroopa.

Keldrist leiti improviseeritud areen, lambid, kaamerad, isegi tugitoolid pealtvaatajatele.

Kui Eleonora käeraudades välja viidi, sosistas ta:

— Nad ei ole loomad… nad on minu lapsed. Ma tahtsin lihtsalt, et neid mäletataks.

Tanel seisis lähedal, vaadates tühja tsehhi, kus endiselt lõhnas vere ja raua järele.

Ta mõistis, et halli salli ja vaikse hääle taga ei peitunud lihtsalt vana naine, vaid inimene, kelle oli hävitanud kirg — armastus, mis oli viidud hullumeelsuseni.

Ja hommikul avati pood uuesti.

Kuid iga kord, kui uksekell helises, võpatas Tanel — justkui oodates, et uksele ilmub uuesti hallipäine kuju sõnadega:

— Nagu tavaliselt. Nelikümmend kilo.