Vaikses eeslinna rajoonis muutis kaheksa-aastane Mikk oma koduaias esise fantaasiaküllaseks lumememmede galeriiks. Ta andis igale memmele nime ja kohtles neid nagu häid kolleege. See talvine völumaa sai aga korduvalt kannatada naabrimehe, härra Sepa tõttu – mehe, kelle krooniliselt mürgine näoilme sobis kokku tema harjumusega sõita üle Miku kodumuru nurga, et säästa kojusõidul paar sekundit. Hoolimata Miku ema palvetest austada nende vara ja lapse vaeva, teatas Sepp üleolevalt, et „lapsed saavad sellest üle“, ja lömastas meelega ühe jäise teose teise järel.
Miku jaoks oli see ränk. Ta elas läbi nutuhoogusid ja trotslikku viha, kuni otsustas lõpuks, et kui tema sõnu kuulda ei võeta, peab ta oma piirid „füüsiliseks“ muutma. Kui ema poisi salapärase uue plaani kohta uuris, kinnitas laps vaid, et ta ei soovi kellelegi haiget teha; ta tahab lihtsalt, et hävitustöö lõppeks. Statistiliselt moodustavad naabritevahelised piiritülid ligi 25% tsiviilkaebustest eeslinnades ning need eskaleeruvad sageli siis, kui üks osapool tunneb, et tema „territooriumi“ või emotsionaalset pingutust süstemaatiliselt ignoreeritakse.
Kulminatsioon saabus pimedal talveõhtul, kui läbi naabruskonna kajas terav metallne pauk, millele järgnes auto krigin vastu liikumatut objekti. Mikk ei olnud oma uusimat meistriteost, „Winstonit“, ehitanud murule, vaid otse erkpunase tuletõrjehüdrandi peale, mis asus täpselt nende krundi piiril. Maskeerides raske raudse hüdrandi mügarikuks lumememmeks, oli Mikk seadnud „lõksu“, mis põhines täielikult härra Sepa enda halval harjumusel. Kui Sepp üritas oma tavapärast otseteed võtta, ei tabanud ta pehmet lund, vaid ränka metallbarjääri, mis paiskas jääkülma veejoa kõrgele õhku.
Järgnes jäine kaos. Läbimärg ja raevunud härra Sepp prõmmis pere uksele, süüdistades kaheksa-aastast poissi „psühhopaadi“ käitumises. Juriidiline reaalsus sai aga kiiresti selgeks: kahju tekkis vaid seetõttu, et Sepp keeras teelt kõrvale võõrale eravaldusele. Kui politsei ja päästeamet saabusid kahjustatud hüdranti ja üleujutatud tänavat üle vaatama, ootasid naabrimeest eesops kopsakad trahvid ja murtud ego. Miku ema nentis, et hüdrant oli küll „raske metallist piir“, kuid see teenis oma eesmärki lõpliku õppetunnina omavoli tagajärgedest.
Talve lõpuks oli naabruskonna dünaamika muutunud jahedaks, kuid lugupidavaks rahuks. Härra Sepp sõidab nüüd oma sissesõiduteele liialdatud ettevaatlikkusega, kandes hoolt, et tema rehvid ei riivaks isegi pere muruliblet. Mikk ehitas oma „lumememmede armeed“ ülejäänud hooaja lõpuni ning esimest korda said nad sulada loomulikult päikese käes, selle asemel et lõpetada kellegi autostange all. See „eriline lumememm“ andis kõigile valusa õppetunni: mõned piirid on emotsionaalsed, kuid rauast ja jääst piire on tunduvalt raskem ignoreerida.