Õhtu poole, kui kuumus oli nii tappev, et asfalt tundus sulavat, luusis vana hulkuv koer supermarketite lähedal parkimisplatsil. Karv oli tal pulstunud, kõrv rebenenud, käpp jäi järele lohisema. Inimesed pöörasid pilgu ära, kiirustades oma autode juurde.

Koer tahtis juba lahkuda, kuni ta tabas vaikse, vaevu kuuldava oige.

Heli tuli seestpoolt tumesinist maasturit. Klaasi taga – turvavööga kinnitatud laps. Põsed olid punetavad, huuled kahvatud. Väike tüdruk hingas raskelt, justkui oleks õhk tema ümber muutunud tuleks.

Koer urises esmalt, siis hüppas vastu klaasi. Ikka ja jälle. Käpad jätsid veriseid jälgi, kihvad libisesid kuumal klaasil. Kolmandal löögil pragus aken. Klirin – ja vaikus. Auto hakkas alarmiga ulguma.

Inimesed jooksid kokku. Esimesena jõudis kohale naaberpoe tüdruk. Ta tõmbas ukse lahti, tiris lapse välja ja karjus kellelegi:

— Kutsuge kiirabi!

Tüdruk hakkas hingama. Koer, kaetud klaasikildudega, astus aeglaselt tagasi ja kadus nurga taha.

Järgmisel päeval teatati uudistes: «Väike Rose Anderson päästeti tundmatu koera poolt.» Arstid ütlesid, et kümme minutit veel – ja last poleks õnnestunud tagasi tuua.

Mõne päeva pärast nägi samast perekonnast poiss, Sam, koera värava juures. See istus, pea longus, justkui ootaks kohut.

— Kuule, sõbrake, — sosistas poiss, — ära karda.

Koer lähenes ettevaatlikult. Nii sai ta endale nimeks – Buddy.

Sellest ajast peale elas ta Andersonide juures. Magas Rose’i voodi juures, jälgis, et Sam sööks hommikusööki ega unustaks seljakotti. Kui tüdruk köhis – tõusis ta kohe püsti. Kui Sam oli ärevil – heitis ta tema kõrvale ja poiss rahunes.

Kord leidis Sam vana ajaleheväljalõike:

«Kadunud teenistuskoer Shadow. Treenitud aitama piiratud tervisega inimesi.»

Foto klappis. Sama kõrv. Sama pilk.

Sam ei rääkinud vanematele pikalt. Kuid kui Buddy päästis teda taas – tõmmates eemale poisi, kes oli jalgratta alla jäänud –, mõistis ta, et on aeg.

Vanemad helistasid kuulutuses olevale numbrile.

Päev hiljem saabus nende juurde palitu kandev, kahvatu ja erutatud naine. Niipea, kui ta koera nägi, langes ta põlvili:

— Shadow… sa oled elus…

Koer liputas saba, ulgus vaikselt. Nende vahel läbis terve torm – kaotus, üksindus, otsing.

Naine rääkis, et koer oli olnud tema kadunud abikaasa – veterani – partner. Pärast mehe surma oli ta äikese ajal plehku pannud ja kadunud.

— Ma arvasin, et ta läks surema. Aga ta… leidis need, kes teda vajavad.

Nad istusid pikalt kolmekesi: naine, Buddy ja väike Rose, kes hoidis koera käpast.

Margaret Caldwell ütles:

— Las ta jääb teie juurde. Ta valis teid ise.

Ja lisas vaid, kinnitades vana rohelist kaelarihma:

— Aga las ta hoiab minu antud nime. Ta on ju nii Buddy kui ka Shadow. Temas on kaks elu.

Nüüd kõnnib ta öösiti tubades ringi, astudes vaikselt vaibal. Ja Sam sosistab mõnikord pimedusse:

— Sa oled meie kaitsja. Ja sa oled kodus.