Jutustaja, 18-kuuste kaksikute Sireli ja Sanderi ema, oli lennujaama väravas täiesti omas mahlis, valmistudes esimeseks perereisiks Lõuna-Eestisse ämma-äia juurde. Tema abikaasa Eerik kadus hetkeks lennufirma leti juurde ja naasis võiduka muigega, teatades, et tal õnnestus saada ainuisikuline piletiklassi uuendus äriklassi. Enne kui naine jõudis šokist toibuda, andis Eerik talle põsele musi ja marssis läbi eesriide, jättes naise üksi turistiklassi (iste 32B) kahe röökiva väikelapse, mähkmekottide, turvatoolide ja kokkukukkuva jalutuskäruga. Naise piinu süvendas kõrvalistuja, kes nõudis kohe enda ümberistutamist, ning Eeriku taktitu sõnum lennuki eisosast: „Toit on siin super. Mulle anti isegi soe rätik. 😉“
Maandudes nägi naine välja, nagu oleks ta eluga „sõjatsoonist“ pääsenud, samal ajal kui Eerik astus lennukist välja puhanuna ja värskena. Pagasilindi juures tervitas äi, kes oli pikisilmi oodanud kohtumist oma lastelastega, miniat soojalt. Eerikule vaatas ta aga kivistunud pilguga otsa ja ütles külmalt: „Poeg… me räägime hiljem.“ Sel õhtul kuulis naine kabinetist tulist vaidlust. Äi ei tõstnud häält, kuid tegi Eerikule selgeks, et selline käitumine on lubamatu: „See pole kurat see point, Eerik!“ Viisteist minutit hiljem tuli äi ruumist välja, patsutas naisele õlale ja kinnitas: „Ära muretse, kullake. Ma lahendasin asja ära.“
Äia kättemaks algas järgmisel õhtul perelõunal luksuslikus rannarestoranis. Kui ettekandja tuli jookide tellimust võtma, jättis äi Eeriku meelega viimaseks. Pärast seda, kui ta oli tellinud täiskasvanute joogid endale ja oma naisele, pöördus ta kivistunud näoga ettekandja poole ja palus Eerikule: „…ja talle klaas piima. Kuna ta ilmselgelt ei saa veel täiskasvanuks olemisega hakkama.“ Kogu laudkond, sealhulgas naine ja ettekandja, puhkes naerma, samal ajal kui Eerik tundis end maapõhja vajuvat. See avalik häbi riivas Eeriku uhkust ja andis tooni kogu ülejäänud külastusele.
Kaks päeva hiljem teatas äi naisele pesu kokku pannes, et ta on oma testamenti muutnud. Ta selgitas, et asutas märkimisväärse fondi, et „lapsed ja nende ema oleksid alati hoitud“ – see hõlmas laste ülikoolifondi ja esimest autot. Ta rõhutas, et Eeriku pärandiosa „kahaneb iga päevaga… kuni talle meenub, mida tähendab pere esikohale seadmine“. See otsustav rahaline lüke andis naisele turvatunde ja tõestas, et äi väärtustas tema panust ja lastelaste heaolu rohkem kui oma poja hetkelist mugavust.
Kojusõidu hommikul oli Eerik järsku eeskujulik pereisa, pakkudes abi turvatoolide ja mähkmekottide tassimisel. Check-in’i automaadi juures teatas teenindaja Eerikule, et talle on taas tehtud piletiklassi uuendus. Kui aga Eerik pardakaarti vaatas, muutus ta näost kaameks. Äia äratuntava käekirjaga oli piletile kirjutatud: „Jälle äriklass. Naudi. Aga see pilet on ühesuunaline. Pead seda oma naisele ise selgitama.“
Selgus, et äi oli broneerinud Eerikule ühesuunalise äriklassi pileti tagasi, kuid mitte koju, vaid hotelli, kuhu mees pidi mõneks päevaks üksinda sisse registreerima, et „prioriteetide üle järele mõelda“. Naine puhkes seda täiuslikult kavandatud karmat nähes maniakaalselt naerma, teades, et Eeriku mälu pereväärtuste osas muutub peagi „palju teravamaks“.