Eeva ja Taavi abielu algas nagu unistus Tallinna lähistel asuvas uuselamurajoonis. Seda kandsid mehe edukas karjäär vandeadvokaadina ning nende ühised lootused suurest perekonnast. Kuid nende elu alustalad purunesid ühel ööl kell pool kaksteist, kui autoõnnetus jättis Taavi alakehast halvatuks. Järgnenud kaheksa aasta jooksul muutus Eeva kodusest emast väsimatuks perekonnatoidjaks ja hooldajaks. Ta naasis tööle kohalikku kindlustusbüroosse; tema päevad algasid kell neli hommikul, et mahutada oma ellu kurnav kahjukäsitlus, Taavi meditsiiniline hooldus ja laste kaitsmine rahalise krahhi eest. Ta pidas oma lakkamatut ohverdust abieluvande tõestuseks ega mõelnud kordagi mehe mahajätmisele, keda pidas oma hingesugulaseks.
Pidev hoolitsus viis lõpuks meditsiinilise imeni, mida arstid pidasid peaaegu võimatuks. Tänu aastatepikkusele intensiivsele füsioteraapiale – mida rahastati Eeva kurnavate ületundidega ja toideti tema vankumatu toetusega – taastus Taavi jalgades tundlikkus. Eeva seisis tema kõrval igal valusal sammul paralleelpuude vahel ja nuttis rõõmust päeval, mil mees tegi lõpuks oma esimesed iseseisvad sammud. Naine uskus, et mehe paranemine on pere uue peatüki algus, raskelt kätte võidetud tasu peaaegu kümne aasta pikkuse võitluse eest. Kuid samal hetkel, kui Taavi sai tagasi oma füüsilise autonoomia, kasutas ta uut jõudu, et kõndida minema naise juurest, kes oli teda kätel kandnud.
Reetmine viidi täide külmusega, mis muutis eelmised kaheksa aastat justkui kalkuleeritud pettuseks. Vaid nädal pärast paranemist esitas Taavi Eevale lahutuspaberid, varjates oma julmust soovina „vabaduse“ järele. Tundetult teatas ta naisele, et tal oli afäär juba enne õnnetust – tegelikult oli ta õnnetuse ööl kihutanud just seetõttu, et kohtuda oma armukesega. Samal ajal kui Eeva veeretas iga senti, et maksta mehe taastusravi ja laste vajaduste eest, oli Taavi süstemaatiliselt tühjendanud nende ühiseid kontosid, et osta ehteid ja kingitusi teisele naisele. Ta kviitas Eeva aastatepikkuse truuduse kui „märtri“ valiku ja väitis, et naine pole tema jaoks enam kütkestav, sest näeb välja „väsinud“.
Statistiliselt on nähtus, kus partner lahkub pärast rasket haigusest paranemist, dokumenteeritud, ehkki südantlõhestav sotsiaalne reaalsus. Kui „hooldaja läbipõlemine“ on laialt tuntud, siis „tervenemisjärgne lahutus“ tuleneb sageli sellest, et paranenud partner soovib kustutada mälestuse oma „nõrkuse“ või sõltuvuse ajast. Uuringud näitavad, et kuigi umbes 20,8% abieludest lõppeb lahutusega pärast rasket kroonilist haigust või puuet, on see määr märkimisväärselt kõrgem siis, kui terveks jäänud abikaasa on naine. Taavi käitumine peegeldas spetsiifilist psühholoogilist mustrit, kus patsient püüab eralduda inimesest, kes on näinud tema kõige haavatavamat olekut, vaadeldes teda pigem „halastajaõe“ kui partnerina.
Taavi katse vahetada oma elulugu tühise fantaasia vastu kukkus aga poeetilise täpsusega läbi. Lahutusmenetluse käigus paljastas kohus tema rahalised vargused ja truudusetuse, määrates Eevale kopsaka elatise ning laste ainuhooldusõiguse. Tema armuke, kes oli kaheksa aastat oodanud „tervet“ meest, avastas kiiresti, et Taavi paranemine oli puudulik ja tema iseloom jäi kibestunuks; naine jättis ta maha poole aasta jooksul. Täna elab Taavi isoleeritud kahetsuses, samal ajal kui Eeva on leidnud taas oma identiteedi. Ta mõistis, et tema väsimus ei olnud puudus, vaid aumärk iseloomust, millist mehel pole lootustki kunagi omada.