Kaheksksa aastat tiirles kogu mu maailm ümber Taavi. Pärast autoõnnetust, mis jättis ta alakehast halvatuks, sai minust tema meditsiiniõde, hooldaja ja ainus tugisammas, kasvatades samal ajal üksinda meie kahte last. Ma kokkasin, koristasin, pesin ja söötsin teda, tegelesin tema ravimitega, sõidutasin teda arstide vahet ja hoidsin meie majapidamist püsti hoolimata sellest, et sissetulekud muudkui kahanenud. Loobusin oma karjäärist, oma ajast, oma unistustest – kõigest – tema ja meie pere nimel, uskudes, et armastus ja eneseohverdus suudavad võita iga tormi.
Siis, pärast aastaid kestnud vaevalist teraapiat, sündis ime. Taavi tõusis esimest korda omal jalul püsti, tegi esimesed sammud ilma abita ja ma nutsin õnnest. Kujutasin ette, kuidas me hakkame oma elu uuesti koos üles ehitama, unistame uutest algustest ja naaseme mingigi normaalsuse juurde. Iga unetu öö, iga kurnav päev, iga valatud pisar oli viinud selle hetkeni ja ma uskusin, et see on meie teise võimaluse algus.
Kuid vaid nädal hiljem purustas reaalsus mind täielikult. Taavi ulatas mulle lahutuspaberid – külmalt ja vabandamata – ning teatas, et nüüd, kus ta suudab taas kõndida, tahab ta vabadust. Veelgi hullem, ta paljastas julma tõe: tal oli olnud aastaid kestev suhe – mis sai alguse juba enne õnnetust – ning ta oli salaja meie ühiselt kontolt raha kõrvale toimetanud, et teha oma armukesele kingitusi ajal, mil mina tõin suurimaid ohvreid. Mees, kellele olin pühendanud oma elu, minu laste isa, oli oma põgenemist planeerinud samal ajal, kui mina meie peret vee peal hoidsin.
See reetmine lõikas sügavamalt kui ükski kannatus, mida olin seni kogenud. Kõike, mida olin teinud – iga unetut ööd, iga ohvrit – oli ära kasutatud pettusel põhineva elu rahastamiseks. Minu armastus ja hoolitsus said tasutud valede, truudusetuse ja julmusega. Inimene, keda arvasin end tundvat, partner, kellega koos olin võidelnud läbi meeleheite ja lootuse, oli kadunud. Ometi mõistsin keset seda südamevalu, et selle katsumuse üleelamine nõudis minult suuremat jõudu, kui ma kunagi endas uskusin olevat.
Lõpuks viisid õiglus ja minu enda vastupidavus mind edasi. Lahutusprotsessi käigus tuli Taavi afääri ja varguste tegelik ulatus päevavalgele. Kohus määras laste ainuhooldusõiguse minule koos märkimisväärse elatise ja kompensatsiooniga. Taavi armuke jättis ta maha, tema karjäär hakkas kõikuma ja ta pidi oma tegude tagajärgedega üksi silmitsi seisma. Mina aga hakkasin oma elu uuesti üles ehitama – tugevamana, targemana ja enesekindlamana kui kunagi varem –, teades, et suurima reetmise üleelamine tõestas minu julguse ja iseloomu tõelist sügavust.