Ühel pärastlõunal raputas Kadri maailma paanikas telefonikõne kohalikust haiglast. Õde väitis, et tema tütar Liis on just murtud käega haiglasse toodud. Kadri kinnitas, et tegemist peab olema kohutava eksitusega, sest ta oli oma ainsa lapse kolmteist aastat tagasi pärast surmaga lõppenud autoõnnetust traagiliselt matnud. Õde luges aga enesekindlalt ette Liisi täisnime, täpse sünnikuupäeva ja lapsepõlvest pärineva penitsilliiniallergia ning lisas, et patsient palub tungivalt oma ema.
Leinast ja võimatuna näivast lootusest üle ujutatuna tormas Kadri erakorralise meditsiini osakonda, kus personal juhatas ta otse patsiendi palatisse.
Kui Kadri haiglatoa ukse lahti lükkas, nägi ta voodil istumas noort naist, kelle käsi oli lahases. Kui võõras ümber pöördus, jättis hämmastav sarnasus Kadri hetkeks sõnatuks – naisel olid samasugused tumedad silmad, sarnased näojooned ja isegi samad närvilised harjumused nagu Liisil. Kuid lähemale astudes märkas Kadri naise juuksepiiri lähedal väikest sünnimärki, mida Liisil kunagi olnud ei olnud. See kinnitas, et tegemist oli täiesti võõra inimesega.
Segaduses naine ulatas talle kausta dokumentidega, mis sisaldasid Liisi vanu haiglast väljakirjutamise pabereid. Ta uskus siiralt, et on Liis, sest raskest õnnetusest põhjustatud mälukaotuse tõttu olid käsitsi kirjutatud märkmed aastaid talle tema identiteeti meelde tuletanud.
Otsustanud selle kummalise loo tagamaad välja selgitada, nõudis Kadri samal õhtul haigla juhtkonnalt selgitusi. Üks kogenud õde meenutas, et kolmteist aastat tagasi toodi pärast suurt maantee ahelavariid samasse haiglasse kaks ühevanust noort naist. Üks neist suri, teine jäi ellu, kuid sai raske peavigastuse.
Kadri mõistis, et kaootilise vastuvõtuprotsessi käigus oli toimunud katastroofiline eksitus. Ellujäänule olid ekslikult antud Liisi haiguslood, allergiahoiatused ja hädaolukorra kontaktandmed. Haigla administratsioon tunnistas lõpuks tõsist viga identifitseerimisprotokollides – eksimust, mis oli ellujäänu tegeliku identiteedi enam kui kümneks aastaks praktiliselt kustutanud.
Kadri naasis palatisse, et noorele naisele õrnalt šokeeriv tõde avaldada. Ta selgitas, et dokumendid, millele naine oli kogu oma elu üles ehitanud, olid täiesti valed. Naine puhkes nutma ja sattus paanikasse, mõistes, et kogu tema täiskasvanuelu oli rajatud võõrale identiteedile. Ta tundis end järsku nimetu ja juurtetuna.
Kadri sulges petliku kausta, võttis nutva naise käest kinni ja lubas, et nad otsivad koos välja tema tegeliku loo. Ta mõistis, et kuigi tema enda tütar oli tõepoolest lahkunud, vajas see hüljatud ellujäänu nüüd kedagi, kes tema kõrval seisaks.
Järgmisel hommikul parandas haigla juhtkond lõpuks oma aastatetaguse vea. Arst sisenes palatisse õige ajaloolise arhiiviga ja ulatas patsiendile õiged dokumendid. Õrnalt paljastas ta naise tegeliku identiteedi: Natalie.
Kui Natalie sirvis oma päris sünnitunnistust ja muid ametlikke dokumente, sosistas ta kergendusepisarate saatel omaenda nime. See oli esimene tõeline samm selle elu tagasivõitmisel, mille ta oli kunagi kaotanud.