Mets on alati olnud Mihhailile rahupaik.
Pensionile jäädes käis ta seal sageli — lihtsalt jalutama, kuulama linde, vabalt hingama. Kuid ühel juuliõhtul viis tavaline rada ta kohtumisele, mis muutis kõik.

Põõsast hüppas tema ette hunt.
Suur, hall, merevaiguvärviliste silmadega. Mihhail tardus — süda vajus jalge alla. Kuid loom ei urisenud. Ta ei rünnanud.
Seisid, raskelt hingates, ja vaatas… nagu paludes. Siis pööras aeglaselt ümber ja läks sügavale metsa, aeg-ajalt tagasi vaatades — justkui kutsudes jälitama.

— Mida sa tahad mulle näidata?.. — sosistas Mihhail, ise aru saamata, miks ta jälitab saaki.

Mõne minuti pärast nägi ta, et rohus, juurte vahel, lebab huntpoeg. Väike, kõhn, käpp kinni vanas roostetanud lõksus. Valust ei ulgunud loom — vaid värises, vaadates Mihhaili suuri, lootusetuid silmi.

«Ma olen arst. Ja ma ei saa lahkuda.»
Mihhail võttis õlgadelt jope, kergelt kattis huntpoja, et see ei liiguks, ja vabastas käpa. Roostest kriiksus, veri tilkus maapinnale.
Ta teadis: kui ei aita — poeg hukkub.

Ja vanamees viis huntpoja koju.

Seal, väikeses majakeses küla servas, algasid pikad hoolitsusnädalad: sidumised, piim pipetist, lihapuljong. Algul urises hunt, hiljem harjus, ja varsti surus end vaikides inimese jala vastu. Mihhail nimetas teda Halliks.

Kui käpp paranes, mõistis Mihhail, et on aeg. Ta viis Halli metsa ja ütles lihtsalt:

— Sa oled tugev. Ela.

Hunt vaatas teda, nagu püüdes meelde jätta, ja kadus siis puude vahele.
Vanamees arvas, et ei näe teda enam kunagi.

Mõned kuud hiljem, ühel suvepäeval, läks Mihhaili kaheksaaastane lapselaps Sander metsa marju korjama — ja ei tulnud tagasi. Vanamees jooksis otsima, hüüdis, joostes, hing vaevu kinni. Hääl kähe, süda tuksub nagu tahaks välja tulla.

Ja siis — sahin selja taga. Mihhail pöördus ja tardus.
Metsast astus välja hunt.
Täpselt see sama. Kukkus tuttavale käpale.

Hall seisis ja vaatas — rahulikult, kindlalt. Siis pööras ettepoole ja läks ilma tagasi vaatamata.

Mihhail mõistis: kutsumine.

Mõne minuti pärast kuulis ta — lapse nutu.
Sander istus kuuse all, pisarates ja kriimustustega, aga elus. Kui vanamees jooksis ligi, oli hunt juba kadunud. Ainult jäljed märjal pinnasel meenutasid, et ta oli seal olnud.

Heategu tuleb tagasi
Sellest ajast käib Mihhail tihti sama rada mööda. Mõnikord tundub, et kaugelt jälgivad teda merevaiguvärvilised silmad.
Ei vaenlane, ei loom — vaid sõber.

Ta päästis hundi. Ja hunt — päästis tema lapselapse.

Heategu ei kao. See lihtsalt ootab oma aega, et tagasi tulla.
Isegi kui tuleb metsa seest.