Willa adopteeriti nelja-aastaselt armastava geipaari, Martini ja Andrese poolt ning hoolimata sellest, et ta oli sünnist saati pime, kasvas ta üles soojas ja turvalises kodus. Bioloogilise perekonna poolt hüljatuna ja kümne võimaliku lapsendajapere poolt tagasi lükatuna veetis ta oma varase lapsepõlve pidevas hirmus ja mures, kartes, et teda ei soovita. Kuueteistkümne aasta jooksul rajasid tema isad eduka kohaliku pagaritöökoja, õpetasid talle iseseisvalt maailmas hakkama saamist ning aitasid tal kasvada enesekindlaks, teravmeelseks teismeliseks, kes teadis, et kuulub tõeliselt oma perekonda.
Willa kuueteistkümnendal sünnipäeval koputati ootamatult nende uksele. Ukse taga seisis tema bioloogiline isa Gabriel, kellest oli vahepeal saanud kuulus näitleja. Hiljuti oli ta intervjuu tõttu laialdast tähelepanu pälvinud, väites ekslikult, et kasvatas oma pimedat tütart üksinda. Üks produktsioonifirma pakkus talle miljonite dollarite suurust lepingut dokumentaalfilmi tegemiseks. Soovides filmida Willat enda juures elamas, et oma väljamõeldud lugu tõestada, pakkus Gabriel Martinile ja Andresele kolm miljonit dollarit – täpselt sellise summa, mida nad vajasid oma pagaritöökoja laiendamiseks –, kui nad annaksid Willa tema juurde elama ja aitaksid tema lugu kinnitada.
Martin ja Andres lükkasid pakkumise kategooriliselt tagasi, keeldudes kohtlemast oma tütart nagu kaupa. Selle asemel, et kohtumist saladuses hoida, rääkisid nad Willale kõigest ja jätsid otsustamise tema enda kätte. Willa palus dokumentaalfilmi produtsendi Claire’iga eraviisilist kohtumist, et tõde päevavalgele tuua. Gabrieliga silmitsi seistes astus ta talle vastu tema pikaajalise eemaloleku pärast ning paljastas, et isa oli ta lapsepõlves tema pimeduse tõttu hüljanud ja naasnud alles siis, kui nägi võimalust tema loo pealt kasumit teenida.
Gabrieli pettusest tülgastununa otsustas produktsioonifirma dokumentaalfilmi tegemisest kohe loobuda. Willa otsustas esialgu katkestada kõik sidemed oma bioloogilise isaga, sest ta keeldus lubamast võõrastel oma valusat minevikku ärilistel eesmärkidel ümber kirjutada. Kuigi Martin ja Andres jäid ilma võimalusest rahastada oma ammu unistatud pagaritöökoja laiendamist, teadsid nad, et tütre usalduse ja väärikuse kaitsmine on hindamatu väärtusega.
Tagasi oma igapäevaelu juurde pöördudes jätkas Willa kõige sellega, mida ta kõige rohkem armastas: küpsetamisega oma pere köögis. Ta oli uhke oma iseseisvuse üle, saatis mänguliselt oma isasid siia-sinna ning palus neil oma uusimaid küpsetisi maitsta. Andrese ja Martini jaoks oli tütre nägemine, kuidas ta enesekindlalt oma elu elas ja õitses, pidev meeldetuletus sellest, et armastus ja lojaalsus võidavad alati ahnuse.