Nädal pärast ema surma leidsime vennaga tema korteri ukse tagant peaaegu 30 pakki. Ta polnud kunagi olnud inimene, kes palju raha kulutaks, seega ei olnud sellel vaatepildil mingit loogikat. Kuid kui avasin esimese kasti, tundsin ära tema käekirja ja puhkesin nutma. Mida oli ta meie selja taga kavandanud?
„Ei,” tunnistasin. „Aga kuskilt peame alustama.”
Ema oli surnud nädal aega tagasi. Teadsime, et tema tervis halveneb, kuid kumbki meist polnud oodanud, et kaotame ta nii ruttu. Oma viimastel päevadel haiglas muretses ta ikka veel meie pärast.
„Varuvõtmed on köögisahtlis. Ja ärge visake vanaema taldrikuid ära.”
Olin lubanud, et hoolitseme kõige eest. Ma lihtsalt polnud arvanud, et pean seda tegema ilma temata.
Nüüd seisime Marteniga tema maja ees ning kumbki meist ei tahtnud end liigutada. Lõpuks korjas ta üles tühjad kastid, mille olime kaasa võtnud, et tema asjad ära sorteerida.
„Tule nüüd.”
Läksime koos trepist üles. Kui jõudsime tema korrusele, jäime seisma.
Pakid olid kõikjal. Pappkastid olid vastu seina kuhjatud, ostukotid tunglesid ukseavas ning väiksemad postipakid olid nende vahele surutud. Neid saadetisi pidi olema umbes kolmkümmend.
„Mis kurat see on?” pomises Marten.
Ema ostis endale harva midagi. Ta kandis kampsuneid, mille oli aastaid tagasi ise kudunud, hoidis alles meie lapsepõlvest pärit mööblit ning kasutas antiikseid nõusid, mille oli pärinud oma vanaemalt. Ma ei suutnud ette kujutada, et ta oleks kõik need asjad tellinud.
„Võib-olla saatsid inimesed talle kaastundeavaldusi koos kingitustega?” pakkus Marten.
Uurisin pakisilte.
„Ei. Need on kauplustest.”
Peaaegu iga pakk kandis ema nime. Kui võtsin taskust tema võtmed, jooksis mul üle selja kummaline külmavärin.
„Ma avan ühe.”
Kõige lähemal asuv kast oli keskmise suurusega. Rebisin kleeplindi lahti ja tõstsin karbi klapid üles.
Selle sees oli imeilus sinine keraamiline hommikuhelveste kauss, mis oli hoolikalt paberisse pakitud. Selle all lebas sünnipäevakaart. Minu sünnipäevani oli jäänud kolm nädalat.
Tundsin ema käekirja kohe ära.
„Clare’i sünnipäevaks. Palun ava alles õigel päeval.”
Kuid ümbrik polnud kinni kleebitud. Võtsin kaardi välja.
„Mu kallis Clare, loodan, et olen veel siin, et sulle sünnipäevapannkooke teha. Aga kui mind enam pole, tahan, et see oleks sinu oma. Sa armastasid alati seda sinist kaussi, mida kasutasime siis, kui sa väike olid. Ma lõhkusin selle aastaid tagasi ega leidnud kunagi päris samasugust. Lõpuks leidsin ühe. Armastusega, ema.”
Ma ei suutnud hingata. Marten astus lähemale.
„Mis see on?”
Näitasin talle kaarti. Ta luges seda kaks korda.
„Ta ostis selle sulle sünnipäevaks?”
Noogutasin ja pisarad langesid paberile.
„Ta teadis,” sosistasin.
„Mida ta teadis?”
Vaatasin enda ümber olevaid kaste.
„Ta teadis, et ei pruugi enam kunagi koju tagasi tulla.”
Istusime mitu minutit koridoripõrandal. Ema polnud meile kunagi rääkinud, et valmistub võimaluseks, et võib surra. Iga kord, kui olime teda haiglas külastanud, rääkis ta täiesti tavalistest asjadest ning mina olin arvanud, et ta püüab lihtsalt positiivseks jääda. Nüüd mõtlesin, mida kõike ta veel meie eest varjas.
Kandsime kõik 28 pakki korterisse sisse. Seal hõljus õhus õrn ema lavendliseebi lõhn ning tema pooleli jäänud kampsun lebas endiselt kudumiskorvis.

Esimese vihje leidsime tema köögisahtlist. Varuvõtmete kõrval lebas kokku volditud paberileht pealkirjaga: „Pakid Clare’ile ja Martenile.” Selle all olid kuupäevad, kaupluste nimed ja lühikesed kirjeldused.
„Clare’i sünnipäev: sinine kauss.”
„M arteni sünnipäev: puidutööriistad.”
„Jõulud: kaks pakki.”
„Avada koos: kõige viimasena.”
Marten jäi teist rida jõllitama.
„Puidutööriistad?”
„Sa tegid ju kunagi mööblit.”
„Sellest on aastaid möödas.”
Ta oli kunagi unistanud oma väikese töökoja avamisest, enne kui kaotas töö ja võttis vastu teise, kurnava töögraafikuga ametikoha. Ema haiguse ajal oli ta aidanud maksta tema toidukaupade eest isegi siis, kui tal endal oli rahaliselt raske.
Sorteerisime pakid nendele märgitud kuupäevade järgi. Mõned neist oli lihtne ära arvata, näiteks jõuludeks mõeldud küpsetusvormid, kuid teised jäid mõistatuseks. Ühes pakis oli pisikeste kollaste lilledega kangas, niit ja lõikejoonised.
Mul tõmbus kõht krampi. Enne kindla kontoritöö valimist olin tahtnud õppida moedisaini. Olin 16-aastasena õmmelnud emale põlle täpselt samasuguse kollase lillemustriga kangast.
Kui pärastlõunavalgus hakkas hääbuma, leidis Marten ema öökapilt väikese märkmiku. Ostunimekirjade vahele olid kirjutatud vaiksed tähelepanekud meie kohta.
„Marten ütleb, et temaga on kõik korras, aga ta näeb väsinud välja.”
„Clare pole juba mitu kuud õmblemisest rääkinud.”
„Nad mõlemad on oma elu ootele pannud. Ma ei taha, et nad seda igaveseks teeksid.”
Marten istus voodiservale, näost kahvatuna.
„On midagi, mida ma pole sulle rääkinud. Eelmisel kevadel ütlesin ära paremast töökohast, sest see asus teises linnas. Ma ei suutnud ära minna, kui ema oli haige.”
Vaatasin teda jahmunult.
„Sa pole sellest kunagi rääkinud.”
„Sina ka mitte, kui lõpetasid disainiõppesse kandideerimise,” ütles ta vaikselt. „Ema rääkis mulle.”
Olime mitu kuud teineteiselt küsinud, kas vajame abi, ning mõlemad olime valetanud ja vastanud eitavalt.
Sel õhtul leidsime pitseeritud ümbriku, mis oli peidetud ema vana retseptiraamatu vahele, sünnipäevapannkookide retsepti juurde. Sellele oli kirjutatud:
„Minu kahele kõige kallimale inimesele. Lugege koos.”
Kirjas selgitas ema, et oli hakanud ostma kingitusi olulisteks sündmusteks, mida ta võib-olla enam ise kogeda ei saa. Kuid lõpuks mõistis ta, et tegelikult tahtis ta meile meelde tuletada, kes me olime enne seda, kui kogu oma energia tema eest hoolitsemisele pühendasime.
„Palun ärge veetke oma ülejäänud elu tõestades, kui väga te mind armastasite, keeldudes ise edasi liikumast,” kirjutas ta. „Te ei pea teesklema, et kõik on korras, ainult sellepärast, et te ei taha teineteisele muret valmistada.”
Enne lahkumist avasime viimase kasti, millele oli kirjutatud meie mõlema nimed. Selle sees olid pannkoogivalmistamiseks vajalikud koostisosad, kaks omavahel sobivat põlle ja raamitud lapsepõlvefoto Martenist, kes hoidis puulusikat nagu mõõka, samal ajal kui mina seisin ema kõrval, jahu ninal.
Foto all oli kiri:
„Loodan, et teete neid jälle koos. Ja kui esimene pannkoogipartii kõrbeb, ajage kõik Marteni süüks.”
Panime põlled ette ja kasutasime ema vana praepanni. Kui esimene pannkook kõrbema läks, naersime nii kõvasti, et pidin istuma.
Järgnevate nädalate jooksul avasime pakke kuupäevadel, mille ema oli neile märkinud. Tõin oma õmblusmasina laost välja ja hakkasin taas kavandeid joonistama. Marten koristas oma tolmuse töökoja ning hakkas ilma süütundeta uut töökohta otsima.
Ema jättis meile 28 pakki, kuid tõeline kingitus ei olnud üheski neist kastidest. Isegi pärast lahkumist leidis ta viisi, kuidas meile meie enda elu tagasi anda.