Ühes põhjapoolses külas, kaugel Karelimaal metsade serval, elas vana metsamees. Ta jagas maja tütre, tütre abikaasa ja nende väikese poja – vaikse, helesilmse lapse –ga, kelle pärast vanaisa oli valmis kõigeks.

Ühel suvel läks metsamees marjule – tahtis lapselapsele värskeid mustikaid tuua. Ta tundis neid kohti nagu oma viit sõrme ja seetõttu ronis kaugele, sinna, kus marjad olid suuremad ja õhk tihedam.

Ta kükitas, pani korvi kõrvale ja hakkas koguma – hoolega ja rahulikult. Nii oli ta tegevuses, et ei märganud, kuidas sattus sügava augu servale. Ja äkki kostus vaikusesse ähvardav möirgamine.

Tema ees seisis karu. Hiiglaslik, valvas, lähenes raskelt, justkui otsustanud karistada soovimatut külalist.

Aga metsamees ei paanikasse sattunud – ta ei käinud kunagi metsas ilma relvata. Ta tõstis vintpüssi ja lasi. Kõla kandus puude vahel, karu hüppas kõrvale… kuid ei lahkunud.

Siis mõistis metsamees – põhjus polnud temas. Mõne sammu kaugusel maapinnal vedeles karupoja. Väike, nuttis kaeblikult, käpp lõksus püünises. Ja emasloom seisis kõrval, teadmata, kuidas aidata.

Inimene astus aeglaselt lähemale. Kotist võttis taskunoa, avas ettevaatlikult raua ja vabastas loomakese. Karupoeg jooksis ema juurde, ja metsamees, ilma et ootaks, kuni ema hirmust taastub, lahkus kiiresti.

Ta kõndis kiiresti, tundes selja taga oksade pragunemist. Tundus, et keegi järgib. Alles metsa servale jõudes julges ta tagasi vaadata – ja nägi teda. Karu seisis puude juures ja vaatas. Pikka aega. Ei viha, ei ähvardust. Selle pilgus oli midagi inimlikku – justkui tänulikkust. Aga metsamees ei mõistnud seda veel. Ta arvas, et lihtsalt pääses imekombel rünnakust.

Aasta möödus.

Õhtul istus vanamees akna ääres ja ootas tütart ja väimeest – nad olid linnas beebivoodi järele. Pere ootas täiendus, ja metsamees vahtis pidevalt teed. Kuid päike oli juba loojumas, ja neid polnud veel.

Äkki tormas majja naaber – kahvatu ja hingeldav.
— Häda! — karjus ta. — Karu liigub külas! Verine suu! Midagi hambus!

Metsamees haaras jope ja jooksis õue. Inimesed kogunesid, karjusid, lasid õhku. Karu, mitte kaugele põgenedes, seisis metsa serval. Nähes vanameest, laskis ta järsku pead alla, astus lähemale ja pani maale midagi, punasesse riidesse mähituna. Siis, justkui rahunedes, astus tagasi.

Metsamees tardus. Ta tundis ta ära. See sama karu.

Ta astus edasi. Murul, tütre kleiti mähituna, lebis vastsündinu. Elus. Tema lapselaps.

Vana mehe süda hüppas. Ta mõistis: loom tahtis, et ta järgiks teda. Ja ta järgiski. Karu liikus rahulikult, aeglaselt, vahepeal tagasi vaadates, kuni viis ta vanale sillale, hülgatud ja mädanenud. Silla all – järsk langus, kivid ja kaks inimest.

Väimehe oli surnud. Tütar hingas vaevu.

Naabrite abiga õnnestus tal välja tuua. Arstid ütlesid hiljem – ime, et ta ellu jäi. Kui naine ärkas, rääkis, et veenis meest kõndima mööda tuttavaid radu. Sillalaud ei pidanud ja nad kukkusid. Hirmust algasid sünnitused. Ta mäletas ainult, kuidas karu talle ligi astus – ja siis kõik hälbus.

Siis mõistis vanamees kõike. Karu tasus võlga. Päästis tema lapselapse – nii nagu ta oli kunagi päästnud karupoja. Ta meenutas pilku metsast. Mitte viha – tänulikkus. Alles nüüd suutis ta selle ära tunda.