Kaks aastat pärast ema surma valmistus noor tüdruk nimega Eliise kandma viimast kingitust, mille ema talle kunagi teinud oli: käsitsi õmmeldud lõpukleiti. Tema ema oli võidelnud vähiga vaikse tugevuse ja armastusega, õmmeldes seda lillat pitsiga kaunistatud satiinkleiti ajal, mil ta hoidis veel endas lootust ja rõõmu. See oli enamat kui kleit – see oli mälestus, side ja lubadus, mis oli tikitud igasse õmblusesse. Hoolimata leinast, mis oli nende kodu vaigistanud, seisis kleit puutumatuna kapis ja ootas hetke, mil teda lõpuks kantakse.
Kui Eliise isa uuesti abiellus, kolis nende juurde kasuema Viive, kes püüdis kohe kustutada kõik jäljed kadunud emast. Ta pilkas kleiti, nimetades seda vanamoeliseks ja inetuks, ning vahetas välja isiklikud asjad kogu majas. Kuid Eliise, kes hoidis kinni mälestusest oma emast, keeldus laskmast Viive sõnadel end murendada. Lõpukleit oli püha – armastuse, vapruse ja vastupidavuse sümbol – ning ta kavatses seda kanda, ükskõik mida teised ütlesid.
Lõpupeo päeval juhtus aga kohutav õnnetus. Kleit oli puruks lõigatud ja määrdunud, käsitsi tikitud lilled räbaldunud. Eliise süda vajus saapasäärde, sest ta teadis kohe, kes selle taga oli. Abiks tema vanaema, töötasid nad väsimatult, et kleit parandada: nad paikasid kanga, asendasid lilled ja taastasid selle ilu. Kahjustatud kleit, nüüd täis „arme“ ja uut pitsi, tundus elavam kui kunagi varem – täpselt nagu armastus, mida see sümboliseeris.
Sel õhtul astus Eliise peosaali oma taastatud kleidis, tundes igal sammul ema kohalolu. Lilla satiin läikis tulede valgel ja vanaemalt saadud rinnanõel säras sellel kaunilt. Ta tantsis, naeris ja tähistas – mitte ainult iseennast, vaid oma ema kestvat armastust, mis oli peidetud kleidi õmblustesse. See oli võidukäigu, julguse ja mäletamise öö, kus lein muudeti tugevuseks.
Kui Eliise koju naasis, mõistis tema isa lõpuks seda armastust ja austust kadunud naise vastu, mis peegeldus tema tütres, ning saatis Viive vaikselt minema. Kodu tundus lõpuks jälle terviklikuna. Kleit riputati tagasi kappi – sümbolina vastupidavusest ja graatsiast. See ei olnud lihtsalt lõpukleit, see oli tõestus, et isegi leinas jääb armastus kestma ja tugevuse saab uuesti kokku õmmelda.