Jaan ja tema naine Maarja olid šokeeritud, kuid üliõnnelikud, kui said teada, et neile on sündimas kaksikud poisid, Kristjan ja Kaspar. Esialgne rõõm muutus Maarja jaoks kibedaks pärast kaksikute sündi. Järgmise kuue nädala jooksul muutus ta rahutuks, pingeliseks ja eemalolevaks, tundudes lõksus ja võimetu emadusega toime tulema. Olukord kulmineerus ühel õhtul, kui ta ütles Jaanile vaikselt, et ta „ei suuda sellega toime tulla“ – hoiatus, millest Jaan sai täielikult aru alles järgmisel hommikul, kui ta ärkas kahe nutva beebi ja tühja voodi juurde. Maarja oli kadunud, jätmata endast maha ühtegi teadet. Jaan sai hiljem teada, et naine oli vanema, rikkama mehega linnast lahkunud, valides elu, mida ta enda arvates vääris, uue perega elu asemel.
Üksi imikest kaksikutega jäi Jaan üksikisa rolli, omandades oskuse teha kõike ühe käega ja toimetades minimaalse unega. Ta tugines oma ema ja naabrite abile, töötas iga võimalikku vahetust, seades samal ajal oma pojad esikohale. Jaan kasvatas poisse sihipäraselt, selgitades neile ausalt, et nende ema „ei olnud valmis vanemaks olemiseks, aga mina olen ja ma ei lähe kuhugi. Mitte kunagi.“ Kui Kristjan ja Kaspar kasvasid „tublideks lasteks“, kes kaitsesid teineteist ägedalt, lakkasid nad ema kohta küsimast, teades kindlalt, et nende isa on nende jaoks olemas iga päev, võimaldades neil luua oma stabiilse kolmeliikmelise pereüksuse.
Seitseteist aastat hiljem, Kristjani ja Kaspar põhikooli lõpetamise päeval, põrkas Jaani raskelt üles ehitatud elu kokku minevikuga, kui uksele koputati. Verandal seisis Maarja, väsinud ja meeleheitel. Ta alustas kohe emotsionaalse kõnega, väites, et ta oli noore emana „paanikasse sattunud“ ja mõtles neile iga päev. Tõde tuli aga kiiresti ilmsiks: mees, kellega ta oli läinud, oli läinud ja ta oli aastaid olnud üksi. Ta oli seal, sest oli meeleheitel ja tal polnud kuhugi minna, paludes poistelt võimalust, nüüd, kui ta vajas kohta, kus „maanduda“.
Poisid reageerisid tema ootamatule ilmumisele otsese aususega, mitte vihaga. Kaspar vaatas isale märgi saamiseks otsa, kuid Kristjan rääkis esimesena, täiesti rahulikuna: „Me ei tunne sind.“ Kui Maarja palus võimalust, astus Kristjan ette ja sõnastas tõe, mis teda kõige valusamalt tabas: „Sa ei ole siin selleks, et meiega tuttavaks saada. Sa oled siin, sest oled meeleheitel ja vajad midagi.“ Kaspar kinnitas seda, öeldes, et ema ei kao 17 aastaks ja tule tagasi, kui ta vajab kohta, kuhu maanduda. Tema enesekontroll kadus, kui ta mõistis, et tema palve oli nurjunud.
Maarja vaatas Jaanile otsa, anudes teda „asja korda tegema“ nende eest, kuid Jaan oli järeleandmatu. Ta pakkus, et annab talle varjupaiga ja sotsiaaltöötaja numbri, kuid lõpetas kindla avaldusega: „Sa ei saa siia jääda… Ja sa ei saa nende ellu tulla lihtsalt sellepärast, et sul pole mujale minna.“ Ta noogutas, alistunult, ja lahkus. Vahejuhtum oli sama kiiresti möödas, kui see algas. Kristjan hõõrus näolt pinge maha ja Kaspar märkis oma praktilisusega: „Me jääme lõpetamisele hiljaks, isa.“ Nad väljusid uksest kui kolmeliikmeline perekond, kinnitades, et ainus pere, mida nad vajasid, oli see, mille Jaan oli nende jaoks loonud alates nende sünnist.