Ema jättis oma vastsündinud lapse endise elukaaslase hoolde, et veidi puhata, kuid eaka naabrinaise ärev telefonikõne pani ta kiirustades koju tagasi pöörduma, kui too hüüdis: „Ma pole kunagi näinud, et üks täiskasvanud mees midagi sellist teeks!”

Sarah ei soovinud midagi muud kui nelja tundi segamatut und. Kuus nädalat vana tütre Rosie eest hoolitsemisest kurnatud 29-aastane ema nõustus lõpuks, et tema endine elukaaslane Rasmus võiks ühe pärastlõuna beebiga täiesti üksi hakkama saada. Kuid vaevalt oli ta koduuksest välja astunud, kui telefon hakkas pidevalt helisema ja saabus terve laviin lihtsaid küsimusi beebihoolduse kohta. Kell 15.28 sundis aga ühe eaka naabrinaise paanikas telefonikõne teda kiiruga koju tagasi pöörduma, kus tema koduaias toimus stseen, mida ta poleks osanud ettegi kujutada.

Kui Sarah üheksateist minutit hiljem oma tänavale jõudis, nägi ta Rasmuse ema Lindat, kes hoidis Rosiet õues süles. Läheduses seisis naabrinaine proua Tamm ning kaks teist naabrit jälgisid toimuvat kõnniteelt. Läbi avatud autoakna kuulis Sarah, kuidas Rasmus rääkis teistele, et naine oli lihtsalt lahkunud, sest oli emaks olemiseks liiga kurnatud. Enne kui Rasmus jõudis oma selgitust jätkata, astus proua Tamm ette ja nõudis, et Sarah saaks teada, mis tegelikult juhtus.

Sarah ja Rasmus olid oma suhte raseduse ajal lõpetanud, kuid püüdsid siiski leida toimivat viisi lapse ühiseks kasvatamiseks. Rasmus käis mitu korda nädalas külas ning oskas hakkama saada tavaliste vastsündinu hooldustoimingutega: mähkmete vahetamise, lutipudeli soojendamise ja Rosie rahustamisega. Sellest hoolimata leidis ta, et Sarah sekkus liiga kiiresti iga kord, kui beebi nutma hakkas. Ta nõudis üht pärastlõunat täiesti üksi lapsega, et tõestada, et saab kõigega ise hakkama.

Meeleheitlikult puhkust vajav Sarah nõustus, et Rosie jääb laupäeval kella 12.00–16.00 Rasmuse hoolde. Enne lahkumist varus ta koju rinnapiima, puhtad riided ja mähkmed ning sõitis oma õe Mari kodu juurde, mis asus vaid viieteistkümne minuti kaugusel.

Rahu ei kestnud kaua. Vaid üksteist minutit pärast Mari juurde jõudmist helistas Rasmus ja küsis, kus mähkmed asuvad, kuigi sahtlile oli selgelt silt peale pandud. Üheksa minutit hiljem helises telefon uuesti ning ta küsis, kuidas aru saada, kas Rosie on näljane.

Peagi järgnesid sõnumid küsimustega, kas aevastamine tähendab, et beebi on külmetunud, kas ta vajab sokke, kas imikul võib igav hakata, kui ta vaatab liikumatut laeventilaatorit, ning kas Rasmus võib lõunat süüa ajal, mil laps magab.

Isegi pärast seda, kui Mari sekkus ja hakkas Sarah asemel kõnedele vastama, et õde saaks puhata, ei lõppenud küsimused. Lõpuks saatis Rasmus kell 14.30 foto, millel Rosie magas rahulikult oma beebivoodis. Pildi juurde kirjutas ta: „ARVAN, ET TA MEELDIN MULLE.”

Rahunenud Sarah läks ülakorrusele ja magas peaaegu terve tunni.

See puhkehetk lõppes järsult, kui proua Tamm talle ärevalt helistas.

„Sa pead koju tulema! Olen üles kasvatanud viis last ja pole kunagi näinud, et täiskasvanud mees midagi sellist teeks!” ütles ta Sarah’le. Naabrinaine kinnitas, et Rosie’ga oli kõik korras, kuid palus tal tungivalt kohe tagasi tulla.

Sarah käed värisesid nii tugevalt, et ta ei suutnud ise autot juhtida. Seetõttu istus rooli Mari.

Koduaias süüdistas Linda Sarah’t esmalt selles, et ta oli jätnud oma vastsündinud lapse inimese hoolde, kes polnud lapse eest hoolitsemiseks valmis. Ta kordas Rasmuse väidet, et Sarah oli ilma igasuguse hoiatuseta lahkunud ja tema kõnesid eiranud.

Sarah vastas, et nad olid neljatunnises ajavahemikus eelnevalt kokku leppinud ning et ta oli vastanud igale Rasmuse saadetud sõnumile.

Seejärel rääkis proua Tamm, mida ta oli kõrvalaias oma roose kastes näinud.

Naabrinaise sõnul oli Sarah’ välisuks olnud lahti, samal ajal kui Rosie nuttis toas oma beebivoodis ja Rasmus seisis õues, telefon käes.

Kui naabrinaine pakkus, et võiks sisse minna ja beebi maha rahustada, keeldus Rasmus ning käskis tal lasta Rosiel nutta, kuni tema ema saabub. Ta tahtis, et Linda näeks oma tütretütart hädas.

Proua Tamm ei suutnud aga taluda mõtet, et vastsündinud laps peab nutma lihtsalt selleks, et keegi saaks oma seisukohta tõestada. Ta läks ikkagi majja, leidis köögitasapinnalt värskelt soojendatud, kuid puutumata lutipudeli ning söötis Rosie ise ära.

Naabrinaine jäi beebi juurde kuni Linda saabumiseni. Seejärel hakkas Rasmus väitma, et Sarah oli lapse hüljanud. Nii puhkeski tüli, mis kandus koduõuele ja toimus kõigi naabrite silme all.

Naabrinaise jutuga silmitsi seistes ei osanud Rasmus peaaegu midagi vastata.

Samal õhtul kontrollis Sarah oma kõnelogi ning avastas, et ta polnud ainsatki Rasmuse kõnet vahele jätnud. Pealegi polnud Rasmus pärast kell 14.30 saadetud fotot temaga enam ühendust võtnud.

Kolm päeva hiljem kutsus Rasmuse isa Jaan oma koju kokku koosoleku, et vastuolulised versioonid juhtunust selgeks rääkida. Ta nõustus ka Sarah’ sooviga, et kohtumisel osaleksid Mari ja proua Tamm.

Kohtumise ajal esitas Sarah oma kõnelogi ning pärastlõunal tehtud foto, millel Rosie sügavalt magas.

Mõlema vanema surve all tunnistas Rasmus lõpuks, et oli kogu kriisi teadlikult lavastanud.

Olles pettunud, et Sarah ei usaldanud talle oma tütart piisavalt, oli ta alguses esitanud hulga tähtsusetuid küsimusi lootuses, et naine tuleb kiiresti tagasi ja võtab lapse eest hoolitsemise üle. Nii oleks ta saanud oma emale öelda, et Sarah ei anna talle võimalust isana hakkama saada.

Kui Sarah tagasi ei tulnud, helistas Rasmus hoopis Lindale ja väitis, et naine oli ta üksi jätnud. Lisaks viivitas ta meelega Rosie juba soojendatud lutipudelist toitmisega, et tema ema saabuks nutva beebi juurde.

See ülestunnistus šokeeris nii Lindat kui ka Jaani.

Jaan ütles pojale, et too oli kasutanud omaenda last vahendina isikliku eesmärgi saavutamiseks. Linda omakorda vabandas Sarah’ ees, et oli teda alusetult süüdistanud Rosie hülgamises.

Järgmisel pärastlõunal saatis Sarah Rasmuse proua Tamme ja kahe teise naabri juurde, kes olid kogu vahejuhtumit pealt näinud. Iga ukse taga palus Rasmus vabandust ja tunnistas, et oli valetanud Sarah’ lahkumise ning tema väidetava lapse hülgamise kohta.

Pärast seda panid nad oma lapse ühise kasvatamise kokkuleppe kirjalikult paika. Rasmuse külastused piirati lühemateks ajavahemikeks ning need toimuvad edaspidi teise usaldusväärse täiskasvanu juuresolekul, kuni Rasmus suudab usalduse taastada ning tõestada, et suudab pakkuda tütrele turvalist ja usaldusväärset hoolitsust.

Like this post? Please share to your friends: