Üheksateistkümneaastane Grete kasvas üles uskudes lihtsat, ehkki valusat lugu: tema ema Liis jättis ta koos isa Mihkliga haiglasse maha kohe pärast sünnitust. Peaaegu kaks aastakümmet oli Mihkel täiuslik üksikvanem; ta õppis YouTube’i kaudu patse punuma, talus lõputuid pannkoogiõhtusööke ning pakkus vankumatut emotsionaalset tuge iga paanikahoo ja koolietenduse ajal. Ta serveeris ema puudumist kui naise enda kaotust, mis võimaldas Gretel üles kasvada stabiilses ja armastavas keskkonnas, kus ta lõpuks lakkas küsimast „vaimu“ kohta, kes oli ta hüljanud.
See hoolikalt üles ehitatud reaalsus purunes, kui Grete sai ootamatu videokõne haiglavoodist. Liis, kes oli nüüdseks parandamatult haige ja hallipäine, võttis ühendust, et paluda viimast teenet. See viis pingelise taaskohtumiseni, millest võtsid osa nii Grete kui ka Mihkel. Külastuse ajal purunes viisakas seltskonnavestlus hetkega, kui Liis tunnistas ammu hoitud saladuse: Mihkel ei olnud Grete bioloogiline isa. Paljastus, et Grete oli kõrvalsuhte tulemus, pani tüdruku peatama ja sundis teda mõistma, et mehel, kes teda kasvatas, polnud temaga mingit geneetilist sidet.
Tõde Mihkli otsuse taga oli veelgi sügavam kui saladus ise. Mees selgitas, et hoolimata suhtest tingitud valust, otsustas ta sel hetkel, kui ta Gretet haiglas esimest korda süles hoidis, olla talle isa. Ta kirjutas alla sünnitunnistusele ja pühendus tüdruku kasvatamisele kui omaenda lapsele. Mihkel tunnistas, et varjas tõde, sest kartis, et Grete lakkab teda pidamast oma „päris“ issiks. Samuti avaldas ta, et oli hoidnud bioloogilist isa – kaoses ja ebastabiilsuses elavat meest – teadlikult Grete elust eemal, et kaitsta tütart tolle düsfunktsionaalsuse eest.
Liisi viimane soov oli palve Gretele: mitte lasta tõel lõhkuda sidet Mihkliga ja mitte otsida üles oma bioloogilist isa, keda ta kirjeldas kui meest, kes ei saanud kunagi oma eluga joonele. Grete, kes ilmutas märkimisväärset küpsust, seedis seda pettust segu viha ja tänutundega. Ta lubas, et ei hakka esialgu oma bioloogilisi juuri taga ajama, jättes endale õiguse see otsus tulevikus oma tingimustel uuesti üle vaadata. Ta tegi Mihklile ühemõtteliselt selgeks, et kuigi valed tegid talle haiget, oli ta südamest tänulik, et mees jäi ja oli tema elu kindlaks ankuriks.
Kaks päeva pärast kohtumist lahkus Liis igavikku. Grete osales matustel vaikse vaatlejana, jättes hüvasti eluga, mida ta polnud kunagi päriselt jaganud. Kui Mihkel pakkus koduteel, et ütleb talle bioloogilise isa nime, siis Grete keeldus. Ta valis keskendumise mehele, kes andis talle lapsepõlve, mitte võõrale, kes oli pakkunud vaid DNA-d. Ta mõistis, et peret ei defineeri veri, vaid inimene, kes jäi tema kõrvale läbi palavikuööde ja halbade naljade, tõestades, et Mihkel oli ja jääb tema tõeliseks isaks.