Olin vaid kümneaastane, kui mu ema otsustas, et olen talle koormaks. Tal oli uus pere ning mina ei sobinud enam tema ettekujutusse täiuslikkusest. Nii andis ta mu ära ja jättis vanaema hooleks. Vanaema võttis mu vastu ja armastas mind kogu hingest – temast sai ainus vanemakuju, keda ma eales tõeliselt tundnud olen. Tema kodu oli varjupaik täis soojust, hoolitsust ja julgustust, kuid ema hüljatuse haav jäi kripeldama – see oli vaikne valu, mida kandsin endaga iga päev. Küsisin endalt sageli, miks ta mu maha jättis, samal ajal kui ta hellitas mu nooremat venda Jaagupit, oma „täiuslikku“ last.
Hoolimata lapsepõlve lootusest, et ta muudab meelt, jätkus ema hoolimatus aastakümneid. Pereüritused tema pool tuletasid mulle alati meelde, et olen kutsumata külaline, isegi kui tõin südamest tehtud kingitusi. Ta vaevalt märkas mu kohalolu, eelistades igal hetkel venda. Õppisin varakult, et tema armastus on tingimuslik ja mu koht tema elus ei sõltunud sellest, kes ma olin, vaid sellest, mis sobis tema kuvandi ja mugavusega. Kogu selle aja jäi vanaema armastus vankumatuks, õpetades mulle mu väärtust ja kaitstes mind hüljatuse terava torke eest.
Kui ma täiskasvanuks sain, saatis vanaema mind läbi kõigi elu tähiste – kooli lõpetamisest ülikooli diplomini –, tähistades mu saavutusi nii, nagu oleksid need tema enda omad. Ta naeris koos minuga, lohutas mind südamevalus ja lõi maailma, kuhu ma kuulusin. Kuid aeg oli halastamatu ja lõpuks tema tervis rauges. Kui ta rahulikult unes lahkus, tundsin kaotust raskemalt kui kunagi varem. Haual seistes mõistsin, et ainus inimene, kes mind tingimusteta armastas, oli läinud, ja mu ema jäi igas tähendusrikkas mõttes puudujaks.
Mõni päev pärast matuseid ilmus ema mu ukse taha, otsides lepitust või ehk selgitust. Ta tunnistas, et oli minu olemasolu Jaagupi eest salajas hoidnud ja et vanaema oli tõe paljastanud alles enne surma. Kuulasin teda, olles tema palvetest puutumata, ja mõistsin, et otsused, mis ta aastakümneid tagasi tegi, määratlesid selle, kes tema on – ja kes mina ei ole. Andsin talle Jaagupi numbri, mitte enda oma, ja jätsin ukse lahti vennale, et ta saaks ise oma otsuse teha. See oli minu viis kaitsta teda ema manipulatsioonide eest ja võtta tagasi see valikuvabadus, mille ema minult lapsena röövis.
Täiskasvanutena kohtusime Jaagupiga esimest korda ja lõime sideme, mis oli meile aastakümneid keelatud olnud. Jagasime lugusid, fotosid ja mälestusi, mida vanaema oli kogunud, ületades kuristiku, mille meie ema oli loonud. Tema kaudu avastasin pere, mis eksisteeris väljaspool kohustust või fassaadi, tuginedes vastastikusele austusele ja armastusele. Ema puudumine ei määratlenud enam meie elusid; selle asemel tõstis see esile nende tähtsust, kes jäävad, hoolivad ja hoiavad. Mõistsin, et perekond ei ole alati see, kes su ilmale toob, vaid see, kes sind tõeliselt näeb ja su kõrvale jääb.