Kabiin oli kaose sümfoonia – kõrgepiiriline mehaaniline kisa, mis uputas välja rütmilise sumina, millega reisijad olid vaid mõni minut varem harjunud. Gravitatsioon tundus pigem soovitus kui seadus, kui helikopter järsult vasakule kaldus ning horisont väljaspool klaasi muutus uimaselt hägustunud rohelise metsa ja halli taeva seguks. Armatuuril pulseerisid alarmid meeletu punase rütmiga, peegeldades kõigi pardalolijate südamelööke. Piloot, kogenud veteran nimega Juhan Saar, hoidis lõualuu nii tugevalt pingul, et see näis murduvat, ning tema sõrmenukid olid valged, kui ta võitles juhtkangiga. Iga kord, kui ta sai tagasi kasvõi tolli stabiilsust, rebis uus tuulepuhang või mehaaniline rappumine selle jälle minema.
„Me kukume alla!“ karjatas hääl tagant, lõigates läbi rikkis mootori möirge. Paanika, nakkavam kui ükski palavik, levis läbi väikese ruumi. Kaaspiloodi istmel istuv mees, keda ajendas primitiivne ellujäämisinstinkt ja täielik lennukogemuse puudumine, sööstis ettepoole. Ta haaras Juhan Saare paremast käest meeleheitliku, raudse jõuga, püüdes juhtimist enda poole tõmmata. See oli halvim võimalik tegu. Helikopter paiskus vägivaldselt, nina vajudes puulatvade suunas allapoole. „Lase lahti!“ röökis Saar, tema hääl kõlas käredalt nagu käsklus. Siis, liigutusega, mis trotsis igasugust loogikat, vabastas piloot ootamatult oma vasaku käe täielikult, sirutudes mitte juhtkangide, vaid väikese süvistatud kangi poole põranda lähedal.
See järsk kaalumuutus ja osaline juhtimisest loobumine põhjustasid viimase jõnksatuse – iiveldama ajava languse, mis tõi kõigi südamed kurku. Kuid see polnud allaandmine; see oli kalkuleeritud risk. Ühe käe vabastamisega suutis Saar aktiveerida hädaolukorra autorotatsiooni süsteemi – viimase võimaluse mehaanilise lahenduse, mis lahutas mootori rootoritest. Mootori hullumeelne ragin kadus, asendudes kummitusliku vilinaga, kui labad hakkasid vabalt pöörlema, mida kandis vaid langeva õhu voog. Vaikus oli peaaegu veel hirmsam kui müra, kuid kukkumine aeglustus.
Kui mootor enam laskumist ei takistanud, muutus helikopter langevast kivist hiiglaslikuks pöörlevaks seemneks. Saar lükkas pealetükkiva käe küünarnukiga eemale ja haaras taas juhtkangi mõlema käega, silmad lukustatud kitsale lagendikule kuivanud oja ääres. Viimasel hetkel kohandas ta labade nurka, kasutades rootori pöörlemisenergiat maandumise pehmendamiseks. Maandumine polnud kaugeltki sujuv – luuvalus löök, mis murdis kelgud ja purustas alumised aknad –, kuid kabiin jäi püsti. Kui rootorid aeglustusid rütmiliseks „klõps-klõps-klõps“ heliks ja lõpuks seiskusid, jäi alles vaid jaheneva metalli tiksumine ja ellujäänute katkendlik hingamine.
Saar nõjatus tagasi, lennuriietus higist läbimärg, ja lasi lõpuks juhtkangid käest. Kaaspiloot, kes oli üritanud juhtimist üle võtta, istus värisedes, käed süles, vaadates pilooti segu häbi ja aukartusega. Keegi ei rääkinud tükk aega; maa all nende jalge all tundus ime, millele nad polnud veel valmis sõnu andma. Saar tõmbas taskust kortsunud kaardi, koputas sellele sõrmega ja näitas nende ligikaudset asukohta. Ta vaatas gruppi, väsinud, kuid rahuliku naeratusega, mis lõpuks murdis läbi tema stoilise ilme. Nad olid sügaval looduses ja miilide kaugusel sihtkohast, kuid nad olid elus ning häirete meeletu karjumine oli lõpuks asendunud vaikse, rahuliku tuule sahinaga mändides.