Olin 32-aastane sel päeval, mil avastasin, et ma polegi tegelikult orb. Selleks hetkeks olin juba matnud inimesed, keda pidasin oma vanemateks, ja oma vanaema Linda. Kolm päeva pärast tema matuseid saabus postiga kiri, millel seisis minu nimi tema käekirjas. Vahtisin ümbrikku ja kõhklesin selle avamisel, kuid viimaks keetsin endale tassi teed – harjumusest, sest just seda oleks teinud tema – ning avasin kirja. Tema sõnad tabasid mind valusamalt kui ükski matusekõne: ta tuletas mulle meelde, et ma polnud kunagi olnud soovimatu, et tema armastusest oli alati piisanud ja et lugu, mida mulle lapsena vanemate äkilise surma kohta räägiti, ei vastanud tõele.
Kui olin kuueaastane, öeldi mulle, et mu vanemad hukkusid autoõnnetuses. Mäletan, kuidas põrnitsesin plekke vaibal, samal ajal kui täiskasvanud minu ümber sosistasid, ja kuidas vanaema mind siis enda juurde võttis. Ta tegi mulle õhtusöögiks pannkooke ja pakkus kodu, mis tundus vaatamata kooruvale tapeedile ja kriuksuvatele põrandalaudadele turvaline. Elu temaga oli lihtne, aga täisväärtuslik – ta töötas väsimatult pesumajades ja kontorihoonetes koristajana, parandas oma kulunud kingi teibiga, kuid kandis alati hoolt selle eest, et mul oleksid sünnipäevad, koolitarbed ja võimalus ekskursioonidel käia. Ta ei olnud jõukas, kuid tema pühendumus muutis kõik olemasoleva piisavaks. Iga meie ühine rituaal – pühapäevane tee, raamatukogus käigud, kaardimängud – oli tõend tema vaiksest ja järeleandmatust armastusest.
Viieteistkümneselt mässasin meie elu kitsikuse vastu. Olin kinnisidees sellest, et mul polnud autot, mil mu koolikaaslased oma sõidukitega eputasid. Ma vaidlesin, vihastasin ja nimetasin teda ihneks, kuid tema ei vastanud samasuguse karedusega. Ta jäi lihtsalt endale kindlaks, laskis mul auru välja lasta ning õpetas mulle sel viisil vaikselt kannatlikkust, vastutustunnet ja elutarkust. See üks konfliktne öö pani mind harjutama vabandusi, mida ma ei öelnudki kunagi välja, sest just siis, kui õppisin andestama, juhtus mõtlematu: vanaema suri ootamatult. Tema puudumine muutis maja hiirvaikseks – tema kampsun rippus elutult toolikorjul, tuhvlid seisid voodi kõrval ja tema tuttav lähedus elas edasi vaid mälestustes.
Kolm päeva hiljem saabus kiri, mis juhendas mind vaatama oma riidekapis asuva sinise kingakarbi taha. Sealt leidsin mapi oma nimega: säästukontod, õppefond ja väike elukindlustus. Ja siis tabas tõde mind nagu külm laine: mu vanemad ei olnud hukkunud autoõnnetuses – nad olid läinud vanglasse. Vanaema oli kõik need aastad valetanud, et kaitsta mind karm reaalsuse eest: nad olid eelistanud raha minule ning sattunud kelmuse ja kehavigastuste tekitamise tõttu trellide taha. Ta oli rajanud mulle elu, säästnud minu tuleviku tarbeks ja andnud mulle kõik vajaliku, isegi kui see tähendas tõe väänamist minu kaitsmiseks.
Seitseteist aastat hiljem hoidsin seda habrast kirja väikese klaasist trofee kõrval, millele oli graveeritud minu nimi – “Parim naisnäitleja, Rakvere Teater”. Mitte “Estonia” pealava, mitte maailmakuulus, aga minu oma. Sosistasin tema käekirjale ja tunnistasin tema tarkust: need kulunud kingad, “ei” autole, see vale – see kõik oli olnud armastus maskeeringus. Kuskil võivad mu vanemad veel eksisteerida, kuid ma pole kunagi nendega ühendust võtnud. Tõde on täna lihtne: kuueselt arvasing Phil, et olen kaotanud kõik; viieteistkümneselt uskusin, et halvim on asjade puudus; ja kolmekümne kaheselt mõistan, et vanaema armastus, isegi valedesse mähituna, kinkis mulle elu, mis oli tõeliselt minu enda oma. Ta valis minu, ja see valik on kujundanud kõik, kelleks ma olen saanud.