Intensiivravi palatis valitses vaikus, mida rikkus ainult masinate tasane piiksumine. Haiglavoodis lebaski noor politseinik — kahvatu, liikumatu, silmad kinni. Kuu aega tagasi oli ta saanud raske haava operatsiooni käigus. Arstid võitlesid viimse hetkeni, kuid lootus hääbus.

Perekond oli juba dokumendid allkirjastanud. Hommikul pidid masinad välja lülitama.
Kuid enne seda lubas arst viimase hüvastijätu — selle, kes oli alati politseiniku kõrval.

Tema nimi oli Lari — noor teenistuskoer, kellele politseinik oli asendanud isa. Nad olid koos läbinud sadu tunde treeningut, öiseid valveid ja ohtlikke ülesandeid. Kui omanik haiglasse sattus, lõpetas Lari söögi, une ja teiste kuulamise.

Ja nüüd lasti ta palatisse.

Kutsikas astus aeglaselt sisse, kõrvad vastu pead, silmad — nagu inimesel, täis valu ja lootust. Ta liikus voodi ümber, nuusutas õhku, justkui kontrollides: kas see on ikka tema?
Siis, nagu mõistes, hüüdis ta äkki ja haugatas. Kõvasti, meeleheitlikult, justkui nõudes: tõuse püsti!

Õed vaatasid teineteisele otsa, üks üritas koera välja viia, kuid see rebis end lahti ja hüppas otse voodile. Väike keha värises põnevusest. Lari pani käpad omaniku rinna peale, lakkus tema kätt ja heitis end kogu kehaga ligi.

Samas hetkes ärkasid monitorid ellu. Piiks muutus katkendlikuks, siis kiiremaks. Südamerütm tõusis.

— Oodake… mis see on?! — hüüatas arst.

Politseinik, keda peeti lootusetuks, tõmbas esimest korda iseseisvalt hinge. Siis veel ühe.

Hetk hiljem liikusid tema sõrmed veidi. Lari vingus vaikselt, lakkudes kätt, justkui utsitades: tule, ma olen siin.

Arst tardus, siis sosistas:

— Ta tuleb tagasi…

Mõne minuti pärast avas politseinik silmad. Nõrk, vaevumärgatav naeratus libises huultele, kui ta nägi tuttavat nägu.

Lari urgitses vaikselt, silmi ära pööramata.

Keegi ei suutnud seletada, kuidas see võimalik oli. Ei meditsiin ega teadus. Kuid kõik, kes seal olid, teadsid üht: vahel on armastus tugevam kui ükski masin.

Ja sel päeval, palatis, kus valmistuti hüvastijätuks, sündis tõeline ime.