Osakond oli vaikne nagu kirikus. Ainult monitori ühtlane piiksatus meenutas, et elu siin veel õhkab. Arst rääkis rahulikult, peaaegu sosinal:

— Me tegime kõik, mis võimalik. Tema keha elab seadmete abil, kuid teadvus ei naase. Ma pean paluma teil dokumendid allkirjastada…

Mees seisis, käsi voodi äärel, ja ei suutnud sõnagi öelda. Tema ees lebas tema naine — naine, kelle nimel ta elas. Liiga kahvatu, liiga liikumatu. Kolm kuud tagasi röövis õnnetus neilt kõik — plaanid, naeratused, tavaline hommik kohvi ja suudlusega.

— Arst… äkki peaksime ootama? — küsis ta vaikselt. — Isegi ühe päeva. Isegi ühe tunni.
— Me oleme oodanud, — vastas arst. — Aga imesid ei juhtu.

Need sõnad lõid sügavamalt kui ise katastroof.

Viimane hüvastijätt

Ta kirjutas väriseva käega dokumendid alla. Tindi triibud hajusid pisaratest. Kui seadmed hakkasid järjest kustuma, täitus osakond kõlava vaikusega.

Mees kummardus, suudles tema külma kätt ja sosistas:

— Ma armastan sind. Sa oled alati minuga. Ma räägin lastele, kui tugev sa olid.

Ta kummardus, et suudelda teda otsaesisele — ja äkitselt jäi tarduma.

Midagi muutus.

Nii õrn liikumine. Õlad. Rind. Alguses nõrk, nagu hingevarju varjund, siis tugevam. Kopsud, mis olid seadmetest sõltuvad, hakkasid jälle tööle.

Elu ja ime vahel

— Arst! — karjus ta. — Ta hingab!

Arst pöördus, uskudes vaevu oma silmi.
Monitor, mis pidi vaikima, hakkas taas signaale andma. Pulsijoon elustus. Meeskond jooksis voodi juurde — ja kogu osakond täitus liikumise, häälte, pisaratega.

Ta hingas tõepoolest ise. Ilma torudeta. Ilma masinateta.

Mees seisis kõrval, hoidis tema kätt ja kordas ainult üht:

— Aitäh. Aitäh, et tulid tagasi.

Teine hingamine

Mõne nädala pärast muutus osakond helgemaks — ja mitte ainult päikese tõttu. Naine avas silmad. Alguses aeglaselt, vaevaga, justkui kaugest kaugusest tagasi tulles. Tema pilk kohtus tema omaga — segaduses, nõrk, kuid elus.

Ta nuttis. Mitte kurbusest — vaid sellest, et ime juhtus tema silme all.

— Tere tulemast koju, — sosistas ta. — Me ootasime sind.

Naine naeratas — ja sel hetkel uskusid isegi arstid: mõnikord imed tõesti juhtuvad.