Pärast kolmanda poja sündi esitasid arstid emale karmi hoiatuse: järgmine rasedus lõppeks suure tõenäosusega surmaga. See sundis teda loobuma oma eluaegsest unistusest saada tütar. Tema ja abikaasa Jaan leppisid, et nende viieliikmeline pere on nüüd täielik. Nad pakkisid beebiriided kokku ja vaatasid koos oma kolme väikese pojaga tulevikku. Aastad möödusid ning täitumata unistusega seotud vaikne valu jäi kiire elu varju, sest kogu nende tähelepanu oli suunatud poegade kasvatamisele.
Kõik muutus ootamatult ühel teisipäeva pärastlõunal, kui Jaan helistas kohalikust haiglast ja palus naisel kohe sinna tulla, öeldes vaid: „Siin on üks beebi.“
Kartes kõige hullemat, kiirustas naine sünnitusosakonda, kus leidis Jaani nähtavalt endast väljas, vastsündinud tüdruku kõrval seismas. Kui ta seisis beebitoa ukse juures, käisid tal kohe peast läbi mõtted mehe truudusetusest, sest ta arvas, et laps võis sündida Jaani armuafäärist. Jaan selgitas aga kiiresti, et beebi oli Anna tütar — tema esimese suure armastuse tütar, kellega ta polnud enam kui kümme aastat suhelnud.
Anna oli raseduse lõpus abikaasa poolt maha jäetud ning tal polnud enam ühtegi lähedast pereliiget, kellele toetuda. Kui sünnitus algas, läks ta üksinda haiglasse. Pärast sünnitust tekkisid tal tõsised meditsiinilised tüsistused ning tema seisundi halvenedes kordas ta ikka ja jälle ainsat nime, mida ta oma minevikust suutis meenutada — Jaan.
Haigla töötajad otsisid vanade hädaabikontaktide kaudu Jaani üles, kuid selleks ajaks, kui ta haiglasse jõudis, oli Anna juba surnud.
Vastsündinud tüdruk oli jäänud ilma vanemate ja lähedaste sugulasteta. Jaan küsis oma naiselt, kas nad võiksid taotleda võimalust saada lapse hoolduspereks ja hiljem tüdruk adopteerida.
Esialgsest šokist hoolimata võttis naine peaaegu kolmekilose vastsündinu sülle ning tundis kohe temaga sügavat sidet. Sel hetkel mõistis ta, et see oli tütar, keda ta oli kogu elu lootnud saada.
Õiguslik protsess osutus pikaks ja keeruliseks ning kestis üheksa kuud. Selle aja jooksul tuli läbida taustakontrollid, hindamised ja kohtuistungid, samal ajal kui sotsiaaltöötajad tegelesid eestkoste ja hooldusõigusega seotud menetlustega. Nende kolm poega hakkasid tasapisi valmistuma uue õe saabumiseks, samal ajal kui paar läbis keerulise hooldus- ja lapsendamissüsteemi, et tagada beebile püsiv ja armastav kodu.
Kui lapsendamine kevadel lõplikult vormistati, avastasid nad midagi, mis puudutas neid sügavalt: bioloogiline ema oli tüdrukule juba nime valinud — Klara.
See oli täpselt sama nimi, mida naine oli oma südames kandnud alates üheksateistkümnendast eluaastast.
Et austada naist, kes kasutas oma elu viimaseid hetki selleks, et hoolitseda selle eest, et tema laps ei jääks üksi, otsustasid nad panna tüdrukule ametlikult nimeks Klara Anna.
Klara kasvab nüüd armastavas peres, mida ümbritsevad tema kolme vanema venna hool ja kaitse. Ühel päeval saab ta teada tõe oma elu alguse kohta: tema bioloogilise ema viimane tegu oli ennastohverdav otsus, millega ta kindlustas, et tema tütar jõuab turvaliselt armastavasse perekonda.