Meie kass magas alati magamistoas, oma kindlas nurgas seina ääres. Ta oli alati rahulik ja arukas loom, kes ei seganud meid kunagi. Viimasel ajal märkasin aga tema käitumises kummalist muutust. Päeval oli ta endiselt sõbralik ja leebe, kuid öösiti tundus, et ta ei maga üldse. Kui keset ööd ärkasin, tekitas minus judinaid vaatepilt kahest pimeduses helendavast silmast, mis meid jõllitasid. Ta istus otse minu padja kõrval ja vaatas meid silmugi pilgutamata.
See muutus lõpuks nii hirmutavaks, et viisin ta loomaarsti juurde. Pärast kontrolli ütles tohter: “Tervisega on kõik korras, ehk on ta lihtsalt stressis või on tal igav.” See vastus mind ei rahustanud, sest need öised pilgud ei tundunud sugugi normaalsed. Tahtsin täpselt teada, mis meie magamistoas toimub, kui me magame. Muud üle ei jäänudki – paigaldasin magamistuppa öövaatluskaamera, mis oli suunatud otse voodile.
Järgmisel hommikul salvestust vaatama asudes jäin esmalt jahmatusest kangeks, kuid siis ei suutnud oma silmi uskuda.
Videost oli kõik selgelt näha: veidi pärast seda, kui olime uinunud, tõusis kass oma kohalt ja tuli voodisse. Kuid üllataval kombel polnud tema sihtmärgiks mina, vaid mu mees Marek. Umbes tunni jagu istus kass nagu sammas ja põrnitses Mareki nägu. Seejärel algas aga tõeline vaatus.
Niipea kui Marek hakkas norskama, sirutas kass rahulikult käpa välja, asetas selle mehe suu peale ja hoidis seda seal seni, kuni norskamine lakkas. Kui vaikus oli taastunud, kõndis ta suure uhkusega oma kohale tagasi ja uinus rahulikult.
Salvestust vaadates ei suutnud ma naeru pidada. Selgus, et mu vaene kiisu oli lihtsalt hädas mehe valju norskamisega. Need öised “kurjad” pilgud polnud rünnaku ettevalmistus, vaid osa vaikusoperatsioonist. Kuna kass ei talunud oma une häirimist, oli ta välja töötanud omaenda “summutusmeetodi”. Ta sulges mehe suu, et lõpetada müra ja tagada endale hingerahu.
Sellest päevast peale asendus meie salapärane hirm suure rõõmuga. Nüüd teame, et korda ei hoia meie magamistoas mitte tehnoloogia, vaid üks unetihe karvakerast valvur. Marek aga magab õndsalt edasi, aimamata, et tema und valvab ja norskust piirab üks väike pehme käpp. Elu peidab mõnikord ka kõige hirmutavamate hetkede taha uskumatult naljakaid ja süütuid tõdesid.