Sügav mürin veeres läbi vana tunneli, tolm varises laest alla, kui maapind nende kohal värisema hakkas. Töölised tardusid — siis puhkes paanika, tööriistad kukkusid käest, kui nad pöördusid põgenema. „See variseb kokku!“ karjus üks, hääl kajamas kitsastes kiviseintes. Aga vanem mees, Elias, astus ettepoole, tõstes käe järsult. „Ei — oodake,“ ütles ta, kuulates tähelepanelikult. Värin muutus valjemaks ja vahetas äkitselt suunda, muutudes vertikaalsest raputusest rütmiliseks, krigisevaks pulsiks, mis näis tunnelitoestustest täielikult mööda minevat.
Mehed jäid liikumatult seisma oma pealampide tuhmis merevaigukarva valguses, vaadates, kuidas kivikesed põrandal tantsisid nagu elus putukad. Elias põlvitas ja surus peopesa vastu niisket kiltkivi tunneliseinas. Ta ei tundnud varingu kaootilist jõudu, vaid sihilikku, mehaanilist rütmi. See oli heli millestki, mis ärkas — või millestki, mis lõpuks läbi murdis. „Taganege idaseina äärde,“ käskis ta, hääl piisavalt kindel, et hoida nooremate meeste närve koos. Nad tormasid kuuletuma just siis, kui õhurõhk šahtis järsult tõusis, pannes kõrvad valusalt praksuma.
Sakiline pragu jooksis mööda kaugema seina keskosa, helendades nõrga, sillerdava violetse valgusega, mida keegi neist polnud kahekümne kaevandusaasta jooksul kunagi näinud. Krigisev heli kasvas haripunkti — nagu klaasi purustamine sametise haamriga — ja siis sein lihtsalt lagunes peeneks tolmuks. Ava tagant tungis sisse jahe õhuvool, mis ei lõhnanud seisnud maa ja niiske mädaniku järele, vaid seedri ja osooni järgi. Töölised varjasid silmi, kui tolm hajus, paljastades mitte rusuhunniku, vaid täiesti sileda maa-aluse koridori, mis näis olevat valmistatud poleeritud obsidiaani sarnasest materjalist.
Elias oli esimene, kes üle läve astus. Ta leidis end saalist, mis ulatus kaugemale, kui tema lamp valgustada suutis, põrand kaetud hõbedaste joontega, mis pulseerisid tema enda südamelöögi rütmis. See polnud varing — see oli olnud iidse varahoidla viimase pitseri langemine. Kui ülejäänud meeskond kambrisse sisenes, kadus nende hirm, asendudes sügava, raske vaikusega, mis tundus lausa füüsilise raskusena. Nad ei vaadanud hauakambrit ega kaevandust, vaid valguse raamatukogu, kus tuhanded läbipaistvad sfäärid hõljusid seinte ääres tardunud olekus.
Üks noorematest töölistest sirutas käe, et üht sfääri puudutada, kuid Elias haaras tal randmest. „Mitte veel,“ sosistas ta, kuigi ta polnud kindel, miks. Seistes seal, hakkasid põrandal olevad hõbedased jooned eredamalt helendama, projitseerides lae peale virvendava kaardi. See näitas nende kohal olevaid mägesid, lähedal voolavaid jõgesid, ja seejärel tõmbus vaade kaugemale, näidates maailma sellisena, nagu see oli tuhandeid aastaid tagasi. Masin — kui see seda oli — oli oodanud täpselt nende rütmilise puurimise sagedust, et käivituda. See polnud juhus, et nad selle paiga leidsid; neid oli kutsunud mägi ise, mida nad püüdsid õõnestada.
Värin lakkas täielikult, jättes tunneli stabiilsemaks kui kunagi varem. Elias vaatas tagasi kitsasse, musta avasse, kust nad olid sisse roninud, ja siis lõpmatusse, helendavasse varahoidlasse. Täna nad maaki pinnale ei vii. Selle asemel tõstis ta üles väikese mahajäetud laterna ja asetas selle uue koridori sissepääsu juurde märgiks. Ta teadis, et nende elu lihtsate töölistena oli lõppenud hetkel, kui see sein lagunes. Noogutades oma meestele, juhtis ta nad sügavamale valgusesse, mõistes lõpuks, et maa ei püüdnud neid matta — see oli lõpuks valmis oma saladusi jagama.