Pärast viisteist aastat kestnud abielu otsustas pühendunud abikaasa Kadri annetada altruistlikult oma neeru, et päästa raskelt haige abikaasa Martini elu. Ta uskus siiralt, et nende ühine elu on tugev ja õnnelik ning et nad jäävad alati kokku.
Kuid tema maailm varises kokku järgmisel päeval pärast operatsiooni, kui ta astus Martini haiglapalatisse ja nägi teda suudlemas teist naist. Naine nimega Liis teatas häbitult, et on olnud Martini partner juba kuus kuud ning oodanud siiani, kuni neerusiirdamise protseduur lõpeb, et saaks lõpuks Kadri koha tema elus üle võtta.
Šokeeritud ja sügavalt reedetuna mõistis Kadri peagi, et Martin oli valetanud neile mõlemale. Ta oli manipuleerinud Kadri armastusega, et saada endale elupäästev organ, samal ajal kui oli Liisile lubanud ühist tulevikku.
Keeldudes laskmast Martinil olukorda enda kontrolli alla saada, lasi Kadri kulleril toimetada Martini haiglapalatisse kauni seedripuust mälestuste karbi. Selles olid kõik armastuskirjad, sedelid ja tõendid nende hiljutisest ühisest pereelust.
Kui Liis neid asju nägi ja mõistis, et Martin oli teda petnud väidetega, nagu oleks tema abielu juba „lõppenud“, oli ta täiesti murtud ja lahkus kohe.
Kui Martin oli piisavalt taastunud, et haiglast välja kirjutada, keelas Kadri tal koju tagasi tulla ja ütles talle, et ta peab minema oma venna juurde elama.
Hoolimata Martini protestidest ja tema väidetest, et Kadri alandas teda, jäi naine kindlaks. Ta tuletas mehele meelde, milline oli tõeline reetmine — ärgata pärast suurt operatsiooni ja leida oma abikaasa kõrvalt tema armuke.
Kuigi emotsionaalsed tagajärjed olid valusad, eriti kui ta pidi lastele selgitama, mis oli juhtunud, keeldus Kadri laskmast Martini valedel oma elu määratleda.
Kuude möödudes alustasid nad ametlikku lahutusprotsessi ja vahendamist.
Ühel nende viimastest kohtumistest küsis Martin Kadrilt, kas ta kahetseb talle neeru annetamist.
Kadri vastas rahulikult, et ei kahetse. Ta oli teinud selle auväärse otsuse mehe heaks, kelleks ta uskus Martinit olevat, ning nende laste heaolu nimel.
Ta ütles kindlalt, et tema tehtud valikud kuuluvad talle endale, ning jättis Martini oma tegude tagajärgedega silmitsi seisma.
Lõpuks võttis Kadri tagasi tühja seedripuust mälestuste karbi. Ta eemaldas sealt kõik Martini vanad armastuskirjad ja andis lastele tagasi nende enda käsitsi tehtud joonistused.
Vabanedes valeillusioonidest purunenud abielu kohta mõistis ta, et tühi karp ei tähendanud tragöödiat, vaid hoopis puhast algust — tühja lehekülge, millele saab kirjutada midagi uut.
Esimest korda paljude aastate jooksul tundis Kadri end täielikult vabana. Ta teadis, et tema tulevik ja paranemine kuuluvad nüüd täielikult talle endale.