17-aastaselt tegi Mari piinarikka otsuse jääda kokku oma gümnaasiumiaegse armastuse Mardiga, kui traagiline autoõnnetus jättis noormehe alakehast halvatuks. Mari jõukad vanemad, kes nägid suhet koormana, mis rikub tütra tuleviku, esitasid talle külma ultimaatumi: kas ta jätab Mardi maha või jääb pärandusest ilma. Mari valis armastuse. Ta pakkis spordikoti, pööras selja perekonnale ja ülikoolifondile ning pühendus elule koos Mardiga.
Viisteist aastat oli Mari Mardi peamine hooldaja ja kaaslane. Ta õppis elama puudega kaasnevate raskustega, kasvatas üles nende ühise poja ning elas üle vanemate täieliku vaikimise. Kogu selle aja uskus ta, et nende romaan on rajatud puhtale, kuigi traagilisele saatusele.
See illusioon purunes ühel pärastlõunal, kui Mari koju tulles leidis oma köögist ema, keda ta polnud näinud üle kümne aasta. Ema polnud tulnud lihtsalt leppima; ta oli avastanud laastava saladuse. Ta ulatas Marile kausta vanade e-kirjade ja politseiaruannetega, mis paljastasid, et õnnetuse ööl ei olnud Mart teel vanavanemate juurest koju, nagu ta oli väitnud. Tegelikult oli ta naasmas salajaselt kohtumiselt Mari parima sõbranna Liisiga. Narratiiv „süütust ohvrist“, mis oli määratlenud Mari kogu täiskasvanuelu, oli kalkuleeritud vale, et naine teda kunagi maha ei jätaks.
Tõendite ees murdus Mart täielikult. Ta tunnistas üles nii afääri kui ka sellele järgnenud viieteistkümneaastase varjamise. Ta möönis, et sattus haiglas paanikasse, mõistes, et kui Mari saaks teada tema petmisest, hüljanuks naine ta just siis, kui ta oli kõige haavatavam. Oma valega manipuleeris ta Marit ohverdama haridust, peresuhteid ja noorust, et teda hooldada. Mari jaoks polnud reetmine vaid truudusetus; see oli asjaolu, et Mart oli varastanud talt otsustusõiguse, lastes naisel oma elu „tuhaks põletada“ mehe nimel, keda polnud tegelikult olemas.
See paljastus sundis Mari silmitsi seisma ka oma vanematega. Ema selgitas, et süüpiinades vaevlev ja isiklike tragöödiatega võitlev Liis oli lõpuks tõe üles tunnistanud. Kuigi vanemad palusid vabandust viieteistkümne aasta pikkuse julma vaikimise eest ja selle pärast, et nad seadsid sotsiaalse maine tütrest ettepoole, mõistis Mari, et nii mees, keda ta armastas, kui ka vanemad, kelle ta kaotas, olid teda erineval moel alt vedanud. Ta leidis, et kuigi vanemate käitumine oli vale, oli Mardi vale veelgi sügavam haav ühiselt ehitatud elu pihta.
Mari otsustas Mardi maha jätta. See peegeldas sama koti pakkimist, mis oli määratlenud tema noorust, kuid seekord ei teinud ta seda kohusetundest, vaid vajadusest tõe järele. Ta kolis koos pojaga vanemate juurde ning alustas aeglast lahutusprotsessi ja peresuhete parandamist.
„Armastus on küll julge, kuid ilma aususeta on see väärtusetu.“
Seda õpetas Mari oma pojale, tõestades, et tõega silmitsi seismine on ainus viis, kuidas päriselt edasi liikuda.